Mikroettevõtja maksumoraali parandamisest: võtke ometi midagi ette Stalnuhhini-taoliste riigivarastega
Oli see ju vaid mõni kuu tagasi, kui Maris Lauri eestvedamisel moodustati riigikogu juurde väikeettevõtjate toetusrühm, mille eesmärgiks olevat riigikogu tasandil toetada ja kaitsta väikeettevõtjate huve ning seista ettevõtlust soosiva majanduskeskkonna eest.
Olevat oluline, et riigikogu tasandil tegeldaks mikro- ja väikeettevõtjate spetsiifiliste probleemidega. Kahjuks ei ole ma suutnud leida selle toetusrühma konkreetset tegevuskava, selle asemel loen Maris Lauri eelpoolmainitud kirjutisest, et arvamus, justkui pöörased maksumuudatused tooksid majanduskasvu kohe meie õuele, olevat ekslik.
Kas tõesti pole ikka veel aru saadud, et kõrged maksumäärad ongi väikeettevõtja kõige suuremaks takistuseks? Selle asemel, et süveneda maksusüsteemi muutmise vajalikkuse uurimisse, saame ikka ja jälle lugeda, kui oluline olevat vähendada bürokraatiat ja lihtsustada ettevõtetele aruannete esitamist.
Jah, ka see on oluline, kuid see on vaid kosmeetika! On loomulik, et end e-riigiks pidav Eesti püüab leida lahendusi, kuidas ettevõtted saaksid võimalikult väikese ajakuluga aruandlust esitada ja et selleks tuleb teatud süsteemid (maksuamet, statistikaamet jm) ühendada. Mis e-riik me muidu oleksime? Mitte ühtegi ettevõtjat selline kosmeetika uusi ettevõtteid looma siiski ei meelita.
Palju suurem ja olulisem küsimus on, kuidas muuta Eesti ettevõtjasõbralikuks riigiks ja seda ennekõike väikestele ja alustavatele ettevõtetele, kuna just nende tegevus on täna kõrgete maksude tõttu oluliselt takistatud. Riik ei pea tõesti olema ettevõtja, aga ta peab tagama õiglase maksusüsteemi – sellise, mis toimiks ka mikroettevõtete tasandil.
Maris Lauri on öelnud, et 98% Eesti ettevõtetest on väikeettevõtted, kes pakuvad töökohti enam kui pooltele Eestis töötavatele inimestele ja kelle käive on enam kui pool kogu ettevõtluse käibest.
Samas me teame, et tervelt kolmandik riigi maksulaekumisest tuleb kõigest 75 suurettevõttelt ja 90% kogu riigi maksutulust annavad vaid 5000 ettevõtet. Võiks olla loogiline, et kui enam kui pool ettevõtluse käibest tuleb 98% väikeettevõtetelt, siis tuleb ka üle poole Eesti maksulaekumisest just neilt, aga millegipärast see nii ei ole. Kas keegi on mõelnud, miks?
Nende 98% sees on tohutul hulgal mikroettevõtjaid, kes suudavad küll teha enda ellujäämiseks vajalikku käivet, kuid ei suuda maksta iseendale ega oma töötajatele miinimumpalgast kõrgemat palka. Ja mikroettevõtja, kes on vaid ise endale tööandjaks, ei maksa sageli sedagi, kui just ravikindlustuse vajadus selleks ei sunni.
Väga paljud neist 98% ettevõtjast elab maal ja tegeleb valdkonnas, mida meil kõigil on eluks vaja (korstnapühkijad, juuksurid, väikesed toidutootjad jm) ja väga paljud neist on sunnitud maksudega laveerima, et üldse ellu jääda.
On väga raske olla aus ettevõtja, kui igal kuul näed, kuidas riik poole sinu raskelt teenitud käibest endale ampsab. Kas poliitikud on tõesti pimedad, et ei suuda laialdast maksupettust märgata ja selle vastu midagi ette võtta? Kas keegi on vaevunud välja arvutama, kui palju laekuks maksuraha siis, kui riik kehtestaks mikroettevõtjatele jõukohase maksusüsteemi, kasvõi sellise, nagu on Lätis?
Kui Läti mikroettevõtja müüb kuus 2000 euro eest ja maksab endale 720 eurot netotöötasu, siis maksab ta riigile maksudena 180 eurot. Kui Eesti ettevõtja müüb 2000 euro eest ja maksab endale netotöötasuna 720 eurot, siis maksab ta riigile maksudena 754 eurot (333.- km + 283.- sotsmaks + 138.- tulumaks), ehk siis rohkem kui ta ise oma töö eest saab.
Kuni kõrgete maksude suhtes midagi ette ei võeta, jätkab väike tegija Viru ärika kombel hõlma alt "kaup sulle, raha mulle" müümist ja käibe varjamist, sest kui on valida töötuks jäämise ja pettusega äri tegemise vahel, siis valib ta selle viimase, et toit lauale saada.
Pikas perspektiivis on selline pealesunnitud maksumoraalitus riigile väga kahjulik, sest toodab uusi põlvkondi, kes kodus vaid niisugust äritegemist näinudki, ega mõista, miks üldse on vaja makse maksta. Põlvkonnad, kes sellises keskkonnas üles kasvanud, ei mõista, et mitte keegi peale meie endi ei saa meie riiki ülal pidada.
Et minu jutt ei jääks vaid järjekordseks mikroettevõtja nutulauluks, teen mõned ettepanekud, mida kohe saaks olukorra parandamiseks ette võtta.
Esiteks – võtke ometi midagi ette Stalnuhhini-taoliste riigivarastega! Andke rahvale signaal, et iga pisemgi riigi tagant varastamine on taunitav ja väärib kiiret hukkamõistu. Niigi habras maksumaksja on täna saanud hoopis vastupidise signaali – sinu raskelt teenitud maksuraha loobitakse mõttetult tuulde ja mitte kedagi ei huvita. Sellised käitumismustrid Toompeal annavad paljudele õigustuse makse üldse mitte maksta.
Teiseks – riigieelarve ei koosne vaid exceli-tabelist. Maksud ei laeku riigieelarvesse iseenesest, nende taga on inimene ja tema otsused. Seega riigieelarve koostamine ilma inimkäitumist arvestamata ei ole mõistlik – pean siin silmas üha levivat maksumoraalitust, mis kasvab korrelatsioonis sellega, kui ebaõiglasena maksumaksjad kehtestatud maksusüsteemi tajuvad. Taolist maksumoraalitust saab muuta vaid targalt loodud maksusüsteemiga, kus muuhulgas arvestatud ka maksumaksja psühholoogiat.
Kolmandaks – õppige Läti kogemusest! Et maksumäärade vähendamine kahandab oluliselt riigikassasse laekumist, on müüt. Elu koosneb paradoksidest ja see on üks neist – kehtestades maksusüsteemi, mis oleks rohkematele jõukohane ja mida ka väikeettevõtjad oskaksid hinnata, looksime olukorra, mis muudaks maksumoraali ja pikas perspektiivis tooks riigikassasse raha juurde.
Lätis kehtestati mikroettevõtjate soodussüsteem 2010. aasta majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid asutama oma ettevõtteid. 2010. aastal oli Lätis mikroettevõtja soodussüsteemi järgi makse maksvaid ettevõtteid alla kolme tuhande, kuid 2013. aastal juba üle 33 000 ettevõtte.
Kui 2011. aastal laekus mikroettevõtetelt 9%-list maksu ligi 9 miljonit latti (12,8 milj EUR), siis 2013. aastal oli see juba üle 28 miljoni lati (39,8 milj EUR). Kuna taolise maksuerisusega jätkatakse, siis võib arvata, et seda peetakse õnnestunuks.
Maris Lauri sõnul olevat oluline, et riigikogu juurde moodustatud mikro- ja väikeettevõtjate toetusrühm tegeleks just neile väikestele spetsiifiliste probleemidega. Ma nüüd ütlen veel kord valjult välja selle kõige pakilisema ja spetsiifilisema väikeste ettevõtjate probleemi - see on maksumaksja valuläve kauge kaarega ületavad maksumäärad!
Riik ei pea tõesti olema ettevõtja, aga ta peab tagama, et üha rohkemad selle riigi kodanikud saaksid anda riigikassasse oma ausa panuse ja seega võtta ka vastutuse meie oma riigi käekäigu eest.
