Miks Ida-Euroopa reformidest väsis
Kunagi oleks kümnete tuhandete idaeurooplaste protest valitsuse vastu tekitanud Läänes lootuse ja rõõmu laine. Enam mitte. Ungarlaste tormijooks riiklikule telejaamale meenutas pigem arenevat maailma, mitte Budapesti jõukat südalinna.
Inimesed on viimasel ajal vägivaldseks muutunud vaid Ungaris, kuid ebastabiilsust võib näha ka mitmes teises riigis, kes 2004 aastal. Euroopa Liitu astusid, nagu Poola, Tšehhi ja Slovakkia.
Ohte ei tasu üle paisutada, kuid pikemaajaline ebastabiilsus võib põhjustada reaalset kahju. Kuigi elatustase ületab 1989. aasta oma pea 40% võrra, jääb see 45% alla Lääne-Euroopa tasemest. Rahulolematus avab uksi populistidele, kes ei pruugi alati hoolida EL-i põhimõtetest, nagu rahanduslik vastutustunne, turupõhine majanduspoliitika ja austus vähemuste õiguste vastu.
Kommunismi langemisele järgnenud 17 aasta järel on keskeurooplased ümberkorraldustest tüdinud, muutustest saadud kasu on jagunenud ebaühtlaselt. Neid tundeid hoiti enne EL-i ühinemist vaka all, sest vähe oli poliitikuid, kes tahtnuks riskida liikmeseisusest ilmajäämisega. Pärast EL-i pääsemist ei tunne Kesk-Euroopa poliitikud enam vajadust täiuslikult käituda.
Nüüd saavad poliitikud taas naasta vanade tüliõunte juurde, nagu vaidlused ekskommunistide ning endiste kommunismivastaste vahel, mis on kerkinud Ungaris ja Poolas, ning rahvuslikud vastuolud Slovakkias.
Sümptomid erinevad riigiti. Ungaris on nii ekskommunistidest sotsialistid kui ka konservatiivne Fidesz häbitult meelitanud valijaid toetustega riigikassast.
Sel kevadel tagasi valitud sotsialistist peaminister Gyurcsany on lubanud riigi rahakotti korrastada. Kuid ta ähmastas oma sõnumi, kui möönis parteikaaslastele, et võitis valimised, valetades riigi finantsseisu kohta. Hoolimata tänavaprotestidest ja valusast lüüasaamisest kohalikel valimistel hoiab Gyurcsany oma ametipostist kinni, väites, et tema öeldu oli kutse tegudele.
Ka Tšehhis hiilivad nii vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid kui ka konservatiivne ODS kõrvale valulikest ümberkorraldustest, iseäranis tervishoiu ja pensionide vallas. Majandus kasvab hoogsalt, hoolimata sellest, et riik on juunikuistest valimistest saadik valitsuseta – ODS-i peaministrikandidaat Miroslav Topolanek ei saanud möödunud nädalal parlamendi heakskiitu.
Slovakid elavad läbi tormilisi aegu. Pärast autoritaarse peaministri Vladimir Meciari haardest pääsemist 1998. aastal asus riik liberaalsete reformide teele ning hüppas mahajäänu osast liidrirolli, meelitades ligi suuri välisinvesteerijaid eesotsas autotööstusega. Kuid valijad kaotasid kõrge töötuse tõttu kannatuse ning suvised valimised võitis reformidevastasena kandideerinud Robert Fico. EL-i partnerite hoiatustest hoolimata, asus Fico partei Smer liitu Meciari erakonna ja Jan Slota juhitavate natsionalistidega.
USA avaliku poliitika sihtasutuse German Marshall Fund Kesk- ja Ida-Euroopa juht Pavol Demes sõnab, et suurimad Fico valitsusega seostunud hirmud ei ole veel teoks saanud. Siiski tunneb Slovakkia ungarlastest vähemus muret Slota pärast, äriinimesed pelgavad, kuidas valimislubadused kooskõlastatakse eelarvedistsipliini kohustustega.
Poolas, kus kommunismijärgne üleminek eriti raskelt kulges, on kodanikud poliitilisest eliidist iseäranis võõrandunud. Nii võitis möödunud aastal valimised konservatiivne Õigus ja Õiglus, lubades poliitikat puhastada. Valijad eeldasid, et võitja sõlmib liidu liberaalse Kodanikuplatvormiga. Loodetud liitlased läksid aga tülli ning Õigus ja Õiglus klopsis kokku valitsuse, kuhu kuuluvad veel ka vasakpopulistlik Enesekaitse ja parempoolne Poola Perede Liiga.
Kuid ka Õigus ja Õigluse ning Enesekaitse teed läksid septembri lõpus lahku, peaminister jäi otsima uusi liitlasi Talumeeste parteist. Kui see ebaõnnestub, ootavad ees erakorralised valimised.
Ebastabiilsus ei ole aga takistanud president Lech Kaczynskil ja tema kaksikvennast peaministril Jaroslaw Kaczynskil jätkamast radikaalsel teel, nagu avaliku elu puhastamine ekskommunistidest ja institutsioonide, nagu keskpank, juhtimise tsentraliseerimine. Nad käituvad otsustavalt ka välissuunal, iseäranis suurte naabrite Saksamaa ja Venemaaga, kellega nad on äratanud vanu tüliküsimusi. Makromajanduse pärast aga muret tundma ei pea: majandus kasvab kiiresti, riigieelarve on kontrolli all.
Kõikjal piirkonnas on eurotsooniga liitumise kavad langenud poliitika ohvriks. Enne 2004. aastat lubasid valitsused võtta ühisraha kasutusele võimalikult kiiresti – iseäranis Ungari, kes plaanis liituda sel aastal. Kuid Ungari tänavune kavandatav eelarvepuudujääk ulatub hiiglasliku kümne protsendini SKP-st.
Slovakkia on võtnud endale sihiks aasta 2009, kuid kaheldakse, kas Fico peab kinni oma eelkäija paika pandud ajakavast. Mõni uus EL liige on kaugemale jõudnud – Sloveenia liitub ühisrahaga järgmisel aastal, Balti riigid kavatsevad seda teha 2008. Kuid ülejäänud Kesk-Euroopa eesmärgiks on 2010-2014.
Ühisraha edasi lükates saavad valitsused viivitada reformidega, mida oleks vaja eelarvepuudujäägi kärpimiseks. Majandusteadlased hoiatavad, et Kesk-Euroopa jätab kasutamata võimaluse viia läbi uuendusi, mida peab hiljem niikuinii tegema, võib-olla raskemates oludes.
Copyright The Financial Times Limited 2006. Tõlkis Erik Aru
Ungari vanad haavad valutavad
•• Ungari tormiline poliitika on tugevalt polariseerunud ühiskonna peegeldus. Üks vanu haavu pärineb 1956. aastast.
•• 23. oktoobril toimub 1956. aasta ülestõusu mälestuseks kaks ametlikku tseremooniat, kummalgi avatakse erinev monument. Tseremooniate lahknemise ajendiks sai rahulolematus postmodernistliku monumendiga, mille avavad valitsusametnikud ja väliskülalised. Tegelikult muutis lahknemise vältimatuks sotsialistide tagasivalimine sel kevadel – Ungari kommunistliku partei ametlikud järglased mälestavad ülestõusu, mida nende eelkäijad aitasid julmalt maha suruda. Mitu ülestõusu veterani ei soovi jagada poodiumi poliitikutega, keda nad peavad reeturiteks ja mõrvariteks. Mis siis, et näiteks peaminister Ferenc Gyurcsany sündis alles 1961. aastal.
