Kullast vabanemine on olnud pikaajaline protsess. 1955. aastal kuulus Kanadale 1088 tonni kulda. 2000. aastaks oli säravat metalli järel 46 tonni. Tänapäevaks on seegi kahanenud 77 untsile. Sellega on Kanada maailmas inimene kohta kulla poolest viimasel kohal. Kanadaga võrreldes on isegi Albaania, Haiti, Trinidad ja Tobago ja Paapua Uus-Guinea suuremad kullaomanikud.

Kanada kullast loobumise põhjendus on selline, et kullakange ei ole võimalik nii kergesti müüa kui valitsuse võlakirju. Pikaajaliselt on keskpangad ja valitsused teeninud suuremat tulu turvavaradest nagu USA valitsuse võlakirjadest.

Kuid tegelik küsimus ei ole see, miks Kanada müüs kulla vaid pigem see, miks teised maad jätkavad selle kokku kuhjamist, kirjutas Bloombergi arvamusloos Georgia ülikooli ajalooprofessor Stephen Mihm. Mõnede made kullalaembuse põhjuseks ei ole konservatiivne eelarvepoliitika. Pigem peegeldab see ajalooliselt vähem ratsionaalset vaadet. Suurte kullareservidega maad on olnud ajaloos maailma valitsejad, impeeriumid, majanduskeskused või vähemalt on sinnapoole püüeldejad.

USA on jätkuvalt maailma suurim majandus ning tuntuima reservvaluuta emitent. 17. sajandil oli Holland võimas impeerium, kuid see võim on ammu kadunud. Siiski kuuluvad Hollandile maailma suuruselt kümnendad kullavarud, kuigi rahvaarv on vaid 17 miljonit.

Portugali impeerium ulatus kunagi Brasiiliast Angola ja Macauni. Portugalil on 382 tonni kulda, kuigi rahvaarv on vaid 11 miljonit. Tuntumad kunagised impeeriumid Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Venemaa ja Suurbritannia on kõik maailma 20 suurema kullaomaniku seas.

Hiina on suuruselt 6. kullaomanik 1762 tonniga. 11. kohal on India 557 tonniga.