1979. aastal ilmunud Vladimir Beekmani romaanis “Eesli aasta” toimub tegevus olematus saareriigis Minoril. Arvatakse, et Minori saare prototüübiks on Nauru saareriik Vaikses ookeanis, Mikroneesias. Ollakse seisukohal, et oma rolli mängis keemikuharidusega kirjaniku “Eesli aastas” ka Eesti: Virumaa ja sealsed fosforiidid.
Olgu lähtematerjaliga kuidas tahes, Nauru saare majandus tugines mõnda aega tõesti täielikult fosforiidi kaevandamisele. Pärast selle lõppemist on Naurul majandust üritatud turgutada maksuparadiisi loomisega – 1990-ndatel muutus Nauru vene maffia rahapesukohaks.
Tänapäeval on riik pankroti äärel. Endise heaoluriigina on 90% saare elanikest ülekaalulised ja üle 40% saareelanikest suhkruhaiged. Keskmine oodatav eluiga on meestel 58 aastat ja naistel 65 aastat.
Suur muutus
“Saime vahest aasta elatud minu majakeses, Murana harjus lammaste eest hoolitsema ja meie kallakul põllulapil rohima, kui tuli elumuutus. Valitsus sõlmis lepingu fosfaadikonsortsiumiga. Kõik meie küla maad läksid kontsessiooni alla. /…/ Meile anti Antafagustas uutes majades korterid ja hakati kaks korda kuus maksma raha iga fosfaaditonni pealt, mis meie maadelt kaevandati. Esimest korda elus oli meil nii palju raha ja tööd me ka ei pidanud tegema... Aga tööle läksid peaasjalikult linnamehed ja need näljarotsid, kellel ei olnud maalappi, mille pealt fosfaadiraha saada,” vestab Beekman oma romaanis.
“Järgmisel nädalal hakkasid buldooserid hunnikusse lükkama kauneid hilis-koloniaalstiilis maju linnapargi ääres. Aasta hiljem kerkis seal juba esimene pilvelõhkuja, praegu näeb pargipuid vaevalt veel betoonkarpide vahelt.”
“Kolol ei läinud kõige paremini. Tema maatükil lõppes fosfaat ootamatult ruttu otsa ja talle ei makstud juba mõnda aega enam pennigi. /.../ Algul jätkus Kolol äraelamiseks kõrvalepandud rahast ja esimeseks löögiks oli talle see, et pidi iganädalasest harjunud kingaostust loobuma. /.../ Mõne kuu möödudes olid Kolil näpud päriselt põhjas ning teda ähvardas nälgajäämine. Kolo püüdis algul oma saatusega kohaneda ja läks Konsortsiumi karjääri tööle, seal maksti head palka. Aga selle eest nõuti ka kõva tööd ja distsipliini, millest Kolo oli juba ammugi võõrdnud, ta vist uskus tõesti seda, mis ta kunagi oli mu ukse taga hüüdnud: “Varsti makstakse meid miljonärideks!” Nüüd polnud ta vähemaga nõus, aga miljonäriks ei tahtnud Konsortsium teda ka kõige rängema töömurdmise puhul maksta...”
Liiv maha sahkerdatud
“Järgmisel päeval ilmus ajalehe erinumber, mille esiküljel karjus suur verev kiri: KA LIIV MEIE JALGE ALL MAHA SAHKERDATUD – MIKS POLDER TEGELIKULT SÖÖTI JÄETI – RON ELDON KUPELDAS MINORI KASUDEGA MAHA, MEIE SAAR KISTAKSE JUURTEGA MEREST.”
“Ostsin järjest kangemaid uimasteid. Olin ise endale vastik. Kõigist olid inimesed saanud, ainult minul pole haridust ega kutsumust, olen lihtsalt ülalpeetav sant, kes elab riigiarmust – sellest, et valitsus viskab mulle kolm minaari iga fosfaaditonni pealt, mis mu maatükilt saadakse. Ülejäänud kuuskümmend seitse minaari lähevad tallele, et kindlustada meie endi ja meie laste tulevikku siis, kui fosfaat Minoris kahekümne aasta pärast otsa lõpeb, nagu targad mehed on välja arvestanud.”
“Aina sigineb juurde noorukeid, kelle vanemate ilma vaevata tulnud jõukus kätte annab kallid autod, mida ei tarvitse hoidagi – ja seda enne, kui mõistus küpseks saab, neile on see kõik lelud ja lapsemäng, kuigi mängitakse eluga. Aga mõned ütlevad, et see pole kaugeltki mitte ainult lastega nõnda, see olevat Minori rahvuslik häda. Me oleme liiga kiiresti eesli seljast rooli taha istunud ja tõukleme nüüd oma plekist kärudega teedel sama kärarikkalt ja hoolimatult, nagu veel viisteist aastat tagasi jalgsi Antafagusta turul käies.