Chen, nüüd 44-aastane, on nüüd valmis rääkima, miks ta kolis elama Singapuri ja sellest, millised on tema järgmised plaanid. Miks ta andis turu ära Alibabale ja Tencentile, kelle juhid on praegu riigi rikkamad inimesed. Kõik algas sellest, kui ta hakkas 30ndates kannatama tõsiste ärevushäirete ja paanikahoogude all. Neid vallandas nii tihe konkurents kui ka Hiina valitsuse regulatsioonid. Ta otsustas lõpuks, et tervis on talle kõige olulisem.

„Kui ma õhtuti päikeseloojangut vaatasin, siis mõtlesin ma, et ma ei ärka hommikul enam üles," ütleb Chen nüüd.

Nüüd on mehel ja tema abikaasal uus siht ja see on otseselt seotud tema enda võitlusega oma enda ajuga. Ta on oma raha panustamas inimaju uurimisse.

Tal on hinge taga 2,4 miljardit dollarit ning sellest miljardi on ta pannud kõrvale just selleks, et toetada erinevaid algatusi neuroteaduse vallas. Üks investeering on näiteks selle heaks, et luua California Tehnikaülikooli juurde Tianqiao ja Chrissy Chani Neuroteaduse Instituut. Ülejäänu antakse otse noorte teadlaste kätte ning selleks, et luua kusagile USAsse ka Chen'i Ülikool.

Selle kooli kontseptsioon on eriline. See toob kokku akadeemikuid nii neuroteaduse, bioloogia kui psühholoogia vallast. Lisaks ka filosoofe ja usuteadlasi. Neid julgustatakse koos töötama. Cheni sõnul on nüüd aeg hakata parandama inimeste emotsionaalset heaolu pärast seda kui oleme sajandeid tegelenud elustandardi tõstmisega.

„Sellest saab ülikool, mille missioon on vastata küsimustele, kes me oleme ja kust me tuleme. Tuhandeid aastaid oleme me kasvatanud oma õnnetunnet muutes füüsilist maailma. Nüüd peame aga lahendama probleemi, mis leiab aset meie sees," ütles ta.

Chen alustas kunagi äri oma naise ja noorema vennaga ning vaid 60 000 dollariga. Ettevõttest sai aastatega väga tõsine tegija. Nad soovisid saada Hiina Disney-ks. Nagu arvata võib oli elu ettevõtte sees ja selle ümber meeletu. Aktsiahinnad kord tõusid, siis langesid taas. Tuli teha suunamuutusi, raskeid otsuseid.

Kui Chen 2004. aastal lennukiga Shanghaist Pekingisse lendas tundis ta rinnus teravat valu. Ta oli veendunud, et tal on infarkt. Maandumise järel viidi ta haiglasse. Arstid ütlesid, et ta süda on perfektselt korras. Tal oli olnud paanikahoog.

Sel päeval istus ta üksinda Hiina pealinna ühel pargipingil ja mõtles, et ta peab ärimaailmast lahkuma. „See oli nii stressirohke ja valulik," ütleb ta. Kui ta aga ravimeid tarvitama hakkas, siis taastus ta ja läks tagasi tööle.

Tema ambitsioon kasvas veelgi ning firma suundus koduse meelelahutuse pakkumise valdkonda. Nad soovisid võimaldada televaatajail minna internetti, mängida Shanda mänge ning osta muusikat ja filme. Hiina valitsusele see ei meeldinud. Nad ei soovinud, et keegi väljaspool valitsust võtab kontrolli teleekraanide üle. Projekt läks vett vedama.

2009. aastal sai ta teise ja veel tõsisema paanikahoo. Need kestsid kauem. Ta tundis tihti, et ei suuda liigutada.

„Kui sa lebad siis sa tunned, et ei suuda istuma tõusta. Kui sa istud, siis tunned, et ei suuda püsti tõusta. Sa ei saa hingata," kirjeldab ta.

Singapuri läks ta kõigepealt, et võtta mõttepaus. Ta plaanis tagasitulekut, kuid abikaasa hoiatas teda ja ütles:

„Paljud inimesed veedavad oma elu, et ronida mäest üles. Võib-olla saad sina mitmest mäest üles ronida." Viidates sellele, et elus on mitmeid võimalusi ja alati ei pea vaid ühe asjaga tegelema ning sellega end ka tapma.

Ta otsustas oma naist kuulata ja astus vaikselt ärist välja. Olgu öeldud, et Shandal hakkas pärast seda ka kehvasti minema. Alibaba, Tencent ja Baidu laienesid agressiivselt.

Endised Shanda töötajad kogunevad igal aastal ning firma looja ei ole neil kogunemistel osalenud. Sel aastal üllatas ta aga 1700 kohale tulnud inimest 10-minutilise videotervitusega. Paljud tõusid püsti, et teha foto mehega, keda nad ei olnud peaaegu 10 aastat näinud.

Loomulikult näeb Chen ajuuringutes ka head äri. Nad soovivad toetada muuhulgas mitmete haiguste leevendamise ja ravimisega tegelevaid projekte.