Miljonite kroonide eest ajalugu ja hullud naabrid pealekauba

 (6)
Miljonite kroonide eest ajalugu ja hullud naabrid pealekauba
----

Sajanditevanusest Koluvere lossist, kus oli aastaid vaimuhaigla, saab peagi hotell.

 Koluvere loss, asjatundjate sõnul üks Eesti kümnest tähtsamast vaatamisväärsusest, asub Läänemaal Kullamaa vallas. Mullu läks see suursugune keskaegne ehitis taas erakätesse.

11 miljoni krooni eest sai osaühing Argonfeld 800-aastase ajalooga laguneva lossi ja muinsuskaitse raamid kauba peale, vesikuppudesse kasvanud järve, risakil kõrvalhooned, katkise silla ühes paisväravatega, võsastuva pargi ning vaimuhaigla naabriks. See kõik ei näi omanikke heidutavat.

“Meil on ennegi hulle ideid olnud. Näiteks see, kui me Volta ostsime, nii et midagi imestada ei ole,” ütleb Volta juht Aivar Reivik. Pool Argonfeldist on Volta oma. “Lossis on vesi ja elekter sees, võlgu pole üldse,” on Reivik rahul. Voltat ostes olid asjad hoopis hullemad, palgad olid maksmata ja mitukümmend miljonit krooni võlgasid.

“Koluvere võttis meid vastu küll rõõmuhõiseteta, kuid rahuliku meelega. Hooldekodu elanikud ütlevad tere ja räägivad paar sõna juttugi,” ütleb Reivik. Kirikhärra tutvustas ümbruskonda ja vallaisad on lossi omaniku meelest normaalsed mehed.

“Kui meie rahvas ka tööd saab, on hästi,” ütleb Kullamaa vallavolikogu esimees Einar Pärnpuu, kes on rahul, et riigi käes lagunenud loss eraomandisse sai. Natuke muretseb Pärnpuu teisel pool lossimüüri asuva Koluvere hooldekodu pärast. “Kui lossi kuue tärni hotell tuleb, siis nad ei taha sinna kõrvale hooldekodu. Meie inimeste töökohad kaovad,” muretseb ta. Seda, kas või mis hooldekodust saab, otsustab ministeerium.

Volta–mehed Koluveres

Vaimuhaigla vari on Koluvere lossi saatnud kaua. 70. aastatel Moskvas ilmunud kogumikus Eestimaa mõisatest pole Koluverest sellepärast ridagi. Uusi omanikke ei näi säärane naabrus kohutavat.

“Meid see ei sega,” kinnitab Reivik. Ei tema ega Argonfeldi juhatuse liige ja Volta–mees Arvo Oorn usu, et hooldekodu kedagi lossi juurest eemale peletaks. Ekskursioonibussidest pole küll ükski selle pärast otsa ringi pööranud.

Esimest korda tulid Volta–mehed Koluverre saja aasta eest, 1905. aasta revolutsiooni aegu. Töölisi tollal Estoniasse ei lastud, seepärast kogunesid nad koosolekut pidama Voltasse. Lõpuks läksid ja põletasid nii Koluvere viinaköögi kui ka lossi maha.

Seda lugu Reiviku suust kuuldes olla üks kohalik ametnik päris kahvatanud. “Volta–mehed on tagasi. Ajaloolist ebaõiglust heastamas,” lohutanud Reivik.

Reivik oli lossi vaatamas käinud viimased viis–kuus aastat. Kui see lagunes. Kui tuul katuse ära oli viinud. Kui katuseplekk jälle tagasi oli pandud. Toonane maavanem Jaanus Sahk arvas, et võiks ju lossi müüa, aga pole ostjat. “Heino Priimägi, kah Kullamaa mees, tegi mulle esimese ekskursiooni lossi. Siis vist see ostmise mõte tekkiski. Ja kui praegune maavanem Sulev Vare enampakkumise korraldas, jäi üle see ainult ära võita,” lisab Reivik.

Kas Volta–mehed taastavad lossi kunagise hiilguse? “Me ostsime ajalugu ja hakkame müüma ajalugu,” ütleb selle peale Reivik. 11 miljoni kroonist ajalugu uurib praegu omanike jaoks välja ajaloolane Ants Hein. Ta loodab, et “Koluvere lossi lugu” saab aasta lõpuks kaante vahele.

Hein nimetab Koluvere alguseks 13. sajandi ja lisab, et mõnede andmete kohaselt on tegu vanima mõisaga Läänemaal. Kunagiste lossiomanike lugu on suurejooneline. “Siniverelistest siniverelisemad,” ütleb Hein. Eri aegadel on lossiomanikeks olnud Orlovid, Buxhoevdenid, Loewenid, Münchhausenid. Koluvere mõisa ja lossi saksakeelne nimi on Lode lossi ehitajate Lodede järgi ja on võimalik, et Loded on vanim mõisnike sugukond Eestimaal üldse.

Lossis on elanud salapärane Württembergi printsess Auguste Carolina, kelle keisrinna Katariina kui kardetava võistleja oma õukonnast Eestimaale Koluvere lossi pagendas.

Loss on sajandite jooksul korduvalt põlenud, kuid varemeisse pole ta jäänud. Seepärast ongi sajandite kõne Koluveres selgesti kosta ja keskaja lumma rohkem kui kusagil mujal.

Muinsuskaitse müürid

Kas lossis kummitab? “Mida müstilisem, seda kallim,” ütleb Reivik.

Suvest saadik valvab tühja lossi viis kaamerat, mis salvestavad nii päeval kui ka öösel. “Vahel Arvo ikka helistab Tallinnast ja küsib, mis prahti ma põletan,” lisab kohalik mees ja lossivalitseja Kuno Vaev.

Loe veel

Lossi siseruume valvavad peenikesed laserkiired nagu Ameerika filmis. Esialgu olid seadmed nii tundlikud, et alarmi käivitas nahkhiire või pääsukese lend. Kui alarm nüüd öösel tööle hakkab, tuleb Vaeval üles tõusta, et lossi eksinud kass kinni püüda.

Kindlat äriplaani, mis miljonid tagasi tooks, omanikel pole. Ega ka kava, mis aastal midagi peaks valmis saama, sest kõigepealt tuleb muinsuskaitse müüridest läbi murda. Kõik peab eritingimustele vastama, kõik vajab eriprojekti.

“See on protsess, kus meie ei saa teha muud kui oodata, vaadata ja loota, et suvel saaks ehitama hakata,” lisab Oorn.

Plaani järgi saab lossist tõesti hotell. Tärne loss ei vaja – ei viit ega kuut, sest ajalooline hoone on klass omaette.

Kui palju raha 2500ruuduse lossi korrastamiseks vaja läheb, ei oska kumbki meestest öelda. Pessimistid on pakkunud, et sada miljonit ikka, aga seda on Oorni ja Reiviku arust ikka liiga palju.

“Katsuks mõistlikuma numbriga hakkama saada,” ütleb Reivik. Esimese tööna lasid omanikud puhastada viie hektari suuruse ja silmini rohtu täis kasvanud lossijärve. “Veepind oli täiesti roheline. Seda vaadates oli niisugune tunne, et mine jalaga peale,” ütleb Oorn. Järvepuhastus maksis 640 000 krooni. Töö eest aitas tasuda  keskkonnainvesteeringute keskus. Viimati puhastati 1,5 meetri sügavust paese põhjaga lossijärve 30 aasta eest.

Taastada tuleb veel vesiveski, et saaks voolu pargi valgustamiseks. Kes on unustanud, millega Volta tegeleb, siis teadmiseks - toodab nii elektrimootoreid kui -generaatoreid.

Mis see Koluvere siis härradele on? Unistus? Koht, kus elada?

“Kas ta nüüd unistus on..?” arutab Reivik. “Rohkem hobi. Midagi peab inimene ju tegema...”

Kommentaar

Tõnis Padu

muinsuskaitse peaspetsialist

Esmalt maastikuline - Koluvere lossi teeb eriliseks tema asend Liivi jõe saarel. Tänu asjaolule, et lossil on olnud enamasti tubli valdaja, on park ja paisutatud jõeharud rahuldavas korras. Veepeegel kahekordistab vaateid ja muudab maastiku vaheldusrikkamaks.

Teiseks lossi pikk ja värvikas ajalugu. Kunagi Saare–Lääne piiskopi vasallilinnuseks ehitatud kindlus on sajandite jooksul korduvalt omanikku vahetanud. Salapärasemaks osaks lossi loos on aeg, mil ta kuulus Katarina II soosikule Grigori Orlovile.

Buxhoevdenite ajal kujundati Orlovi–aegne esinduslik loss ümber mõisaks, arendati põllumajandust ja tööstust. Eesti Vabariigi algusaastail mõis natsionaliseeriti ja sinna rajati õppeasutus. Hiljem asus lossis raviasutus.

Kolmandaks lossihoone rikkalik, eri perioodidest pärit ümberehituste jälgi sisaldav ehituskeham.

Muidugi teeb see rikkalik pärand restaureerimistööd keerulisemaks, kuid ilmselt lisandub ennistustööde käigus lossi senisele ajaloole nii mõnegi huvitav tahk. Vähemalt osaski lossist tuleks taastada mõni endisaegade esinduslikest saalidest. Seda võiks kasutada konverentsikeskusena.

Kommentaar

Riin Alatalu

Muinsuskaitseamet

Majandusasutus Koluvere lossis on mõeldav ja isegi tervitatav, sest nii pääsevad inimesed ka edaspidi lossiga tutvuma. Tegu pole ainult lossi, vaid terve kompleksiga, mis väärib eksponeerimist.

Muinsuskaitse eritingimused määravad, mida tuleb säilitada ja missuguseid muudatusi võib teha ilma, et säilinud ajaloolised väärtused kannataksid.

Koluvere loss on mitu korda põlenud ja ümber ehitatud, mistõttu puudub ülevaade, kas ja kui palju on seal säilinud ajaloolisi kihistusi, näiteks vanu detaile ja maalinguid. Et loss on kesk-ajast, võib sealt palju põnevat avastada.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare