Millist maailmakorda soovivad luua Vladimir Putin ja Donald Trump?
Ameeriklasest rahvusvaheline jurist, poliitikaanalüütik ja arvamusliider Anne-Marie Slaughter kirjutab Financial Times'ile, millist maailmakorda soovivad Trumpi ja Putini valijatest ideoloogilised liitlased ning miks peaks ohtu globaalsele korrale tõsiselt võtma.
Trumpi ja Putini Helsingi kohtumise kajastust on Ameerika meedias muu hulgas kutsutud "alistumise tippkohtumiseks" või "riigireetmise kohtumiseks" ning fookusesse on toodud Trumpi näiline valmidus julgeolekuagentuure ja demokraatiat Putinile maha müüa. Kõigile külma sõja kontekstis üles kasvanud ameeriklastele on Venemaa vaenlasestaatus olnud iseenesestmõistetav. Nüüd on aga aeg mõelda sellele maailmale ning maailmakorrale, mille Putin ja Trump enda parema äranägemise järgi looksid. Aeg on ka hakata seda perspektiivi tõsiselt võtma.
Helsingi tippkohtumisel surusid kätt ja pildusid meelitusi kaks matšost suurushullu, kes mõlemad näevad isiklikke ja riigihuve kui üht ja sama asja. Lisaks ulatavad mõlemad käe välja vihahoovuste, põlguse ning nostalgia poole, et naasta soovunelmalisse minevikku, mida defineerib kord, ette ennustavatus ning patriarhaalne asjade käik. Selles kadunud ajajärgus olid majapidamiste ja riikide juhid üksjoones mehed. Nende maskuliinsust mõõdeti karmikäelisuses, ülbuses ning sõjasaagis. Naised olid sõnakuulekad ja täitsid kaunistuste eesmärki. Valged inimesed olid muudest rassidest ülemad, lapsed abiellusid hõimusiseselt väga selgete piiridega ümbritsetud kultuurides.
Sellest perspektiivist on Putini toetajad Venemaal ning Trumpi fännid Ameerikas ideoloogilised liitlased, kes töötavad koos, et püünele seada sama loogika alusel tegutsevaid erakondi Euroopas ning toetavad liidreid Israeli Benjamin Netanyahust Filipiinide Rodrigo Duterteni, kellele on samad meetodid ning väärtused mokkamööda. Nad lükkavad vaba ajakirjanduse ning põhimõtted õigusriigist eemale, eelistades lojaalseid kohtunikke ja taltsutatud meediat. Nad tõstavad sümbolismi sisukatest plaanidest ettepoole ning valitsevad traditsiooni, natsionalismi ning etnilise puhtuse tähe all. Selline autoritaarne patriarhaaline ideoloogia eitab igasuguseid oma suure liidri suunas riigi seest- või väljastpoolt tulevaid piiranguid.
Trump ja Putin toetavad tagasipöördumist riigi absoluutse suveräänsuse ajastusse. Nad haagiksid ennast riikidevahelistest ning riigiülestest organisatsioonidest lahti ning naaseks multipolaarse "suurvõimude" poliitika juurde, kus liitlased vahetuvad ning on alati tehingupõhised. Nagu Trump on öelnud, Ameerika liitlased saavad olla vaenlased ühtedesse ning sõbrad teistesse asjadesse puutudes, asetamata lojaalsust ilusate väärtuste nagu liberaalse demokraatia toetamise katuse alla. Eelkõige aga poleks riigid allutatud globaalset mõõtu diktaatidele, kuidas nad peaks inimesi enda piiride sees kohtlema, nad kontrolliks ja kaitseks "rahvuslikku puhtust" enda poolt välja mõeldud definitsiooni järgi.
Sellisest lähtekohast vaadates on NATO ja Euroopa Liit väljakannatamatud näited "liberaalsest rahvusvahelisest korrast", mis on üles ehitatud toetamaks hulka Inimõiguste ülddeklaratsioonis paika pandud anti-natsionalistlikke väärtusi. NATO loonud Põhja-Atlandi lepingu preambul sätestab, et allakirjutanutel on usku universaalsetesse printsiipidesse, nagu demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkusesse. Sarnaselt deklareerib EL, et liitu kuulumise eelduseks on "fundamentaalsed väärtused" nagu austus inimväärikusse ja -õigustesse, vabadusse, demokraatiasse ning võrdsusesse seaduse ees. Tuleb tähele panna, et ei räägita mitte rahvuslikust, vaid inimväärikusest ja -õigustest.
Endisel CIA direktoril John Brennanil võib olla õigus, et Putinil on sahtlis midagi Trumpi kompromiteerivat. Samas tänasele rahvusvahelisele korrale vastuhakk ei nõua tagamaadeks spiooniromaani tegevustikku, Vabariiklaste erakonna paremradikaalne tiib on juba aastakümneid ÜRO vastu sõna võtnud. Trump viib nende vaated lihtsalt peavoolu. 2017. aasta uuringus tuli välja, et enam kui pooled vabariiklased arvavad, et Venemaa ja Ameerika peaksid rohkem koostööd tegema. Seda on vähem kui 20 protsenti rahvastikust, ent nemad on "Ameerika esimesena!" loosungi saadikud, uue maailma võltsarhitektid. Ning nemad ulatavad käe Suurbritannia esimesena, Ungari esimesena, Prantsusmaa või Israel esimesena karjujatele ning mujale, kust iganes nad rahvuslasi leiavad. Nad tahavad tagasi pöörduda 19. sajandi reeglite juurde ja miks mitte? Teise Maailmasõja järgne maailmakord on ainult 70 aastat vana – multipolaarse diplomaatia kontekstis vaid vilgatus.
Nõukogude Liit kestis 70 aastat, siis kukkus kokku, ent Venemaa pidas vastu. Euroopa Liit võib kokku kukkuda, aga Euroopa riigid peaksid tõenäoliselt vastu. NATO võib langeda, ent transatlantilised suhted peaksid kahe- või mitmepoolsete kokkulepete alusel vastu. Ometi lasub neil meist, kes näevad progressirada looklemas rahu ja universaalsete inimõiguste poole, kohustus võtta ohtu meie 20. sajandi globaalsele arhitektuurile täie tõsidusega. Ja vastus sellele peab olema midagi muud, kui hetkeolukorra säilitamine ja kaitsmine. On vaja hakata välja töötama konkureerivat uut visiooni riiklikest ning riigiülestest institutsioonidest, mis volitaks oma liikmeid rohkem kui neid kohustaks ning millel oleks võimekus probleeme üheskoos efektiivselt lahendada.
