Selle toon on teravas vastuolus USA ja Euroopa keskpankurite viimaste nädalate suhteliselt rahuliku kõlaga seisukohavõttudega. Nii USA Föderaalreservi juht Ben Bernanke kui ka Euroopa keskpanga president Jean-Claude Trichet on rääkinud pigem sellest, kuidas kriis on vaibumas ja majandus suudab omil jalul seista.

Vaatlejate seast kostab palju hääli, mis väljendavad muret selle pärast, mis saab maailma majandusest nüüd, kui valitsustepoolsete abipakettide turgutav mõju läbi saama hakkab. Kuigi USA-s kõlab mitmelt poolt üleskutseid täiendavate abipakettide rakendamiseks, näib see poliitiliselt võimatu. Nii jääks majanduse turgutamine puhtalt keskpanga õlule. Keskpangad üle maailma on aga kahvlis – kui rahapoliitika liiga kaua lõdvaks jätta, ähvardab kõrge inflatsioon, kui aga rahakraanid ülearu varakult kinni keerata, võib see kriisist toibuval majandusel hinge kinni lüüa. Säärasel juhul kujuneks hinnatõusu asemel ohuks juba hoopis deflatsioon. Iseasi, milliseid täiendavaid meetmeid saaks keskpangad rakendada, kui majandus võtaks suuna allapoole – intressimäärad on ju suurematel keskpankadel niigi nullilähedased. Järele jääkski vaid massiline raha juurde trükkimine.

USA majandusnäitajad ongi viimasel ajal üpris tagasihoidlikud olnud. Euroopas aga näib olevat alust rõõmustamiseks: euroala SKT teise kvartali üheprotsendiline juurdekasv oli pea kaks korda kiirem kui USA vastav näitaja. Rõhu peaks siinkohal aga asetama sõnale „näib”.

Fondihaldur, investeerimispanga Goldman Sachs kunagine kauaaegne peaökonomist Gavyn Davis nendib oma blogis: „Kui euroalal oleks tõepoolest üks majandus nagu USA-l, siis oleks teise kvartali SKT jõulised näitajad /---/ hea põhjus ohjeldamatuteks pidustusteks.” Euroala liikmesriikide majandusolukord on aga vägagi erinev. Kui juulikuus oli euroala keskmine töötus kümne protsendi kandis, siis madalaima töötusega liikme Austria – 3,8% – ja kõrgeima töötusega Hispaania – 20,3% – vahel haigutavad tohutud käärid. Nii läks suur osa majanduskasvust tegelikult Saksamaa arvele. Turu reaktsioon majanduskasvu näitajale kes­kenduski Davise sõnul peamiselt sellele, et suurenes vahe hoogsalt kasvava Saksamaa (teise kvartali majanduskasv 2,2%) ja nõrgema majandusega Euroopa Liidu ääremaade vahel – Kreeka majandus kahanes seitsmendat kvartalit järjest. Näiteks Iirimaa kuuekuuliste riigivõlakirjade intressimäär pea kahekordistus. „Iirimaa on teinud peaaegu kõik, mis suudab, ja on endiselt haavatav,” kommenteerib Deutsche Banki võlakirjastrateeg Jim Reid. „See on perifeeriariikide jaoks üsna muret tekitav pikaajaline perspektiiv.” Ja loomulikult toob see kaasa surve eurole.

Juulikuus langes ettevõtetele antud laenude maht euroalas 0,2% võrreldes juunikuuga ja 1,3% võrreldes aasta varasema ajaga. Ettevõtete krediidimaht muutub majandustsükliga võrreldes küll viitajaga, kuid Frankfurter Allgemeine poolt konsulteeritud analüütikud oleksid praegu juba eeldanud siiski näitaja mõningast paranemist. Mingil määral moonutab seda asjaolu, et hulk suurfirmasid on pangalaenudele viimasel ajal eelistanud võlakirjade emiteerimist.

Kolumnist Wolfgang Münchau, kes on alati pigem pessimistide leeri kuulunud, leiab ajalehes Financial Times Deutschland ilmunud artiklis, et vähemalt veidi pikemas vaates on uue kriisi puhkemine pea vältimatu – ta ei välista aga seda võimalust ka lähiajal. See uus kriis ei saa olema nüüdsest suurem, küll aga ohtlikum, sest tabab majandust ajal, mil too on haavatavam. Münchau hinnangul ei toimu enne kriisi puhkemist piisavat reformi finantssektoris ja seetõttu jääb pangandussüsteem Atlandi mõlemal kaldal nõrgaks.

Kui enne kriisi puhkemist räägiti palju sellest, et ülejäänud maailm võiks end USA majandusest „lahti sidurdada” ja Ühendriikide raskustest hoolimata kasvurajal jätkata (eks kõik teavad, mis tegelikult juhtus), siis kõlab sellesarnaseid väiteid praegugi. Financial Timesi Frankfurdi büroo juhi Ralph Atkinsi sõnul ei ole Saksamaa majandus enam sedavõrd sõltuv USA-st kui veel paari aasta eest. Saksamaa majanduskasvu toidab pigem eksport Hiinasse, mis sel aastal ilmselt Jaapanist möödub ja maailma suuruselt teise majanduse koha sisse võtab. Aasia riikide majanduselt oodatakse lähiajal tugevat kasvu.

Ka pakkumine löögi all

Itaalia panga UniCredit peaökonomisti Marco Annunziata hinnangul ei saa „lahtisidurdamisest” juttugi olla, kui USA peaks tagasi kriisi langema – säärasel juhul kannataks ka Hiina. Küll aga võiks tema meelest toimuda „pehme lahtisidurdamine”, kui USA lihtsalt vajuks potentsiaalist aeglasema kasvu rajale. „Kui USA suudab end vee peal hoida, siis võib Hiinal hästi minna ja ta võib Saksamaad kaasa vedada,” sõnab Annunziata. „See toetab euroala kasvu.”

Deflatsioonilise arengu tõeks saades ähvardab aga juba olukord, mida hüütakse likviidsuslõksuks. Säärasel juhul ei suuda nullini langetatud intressimääradki enam majandust elavdada – kuna hinnatase üleüldiselt alaneb, on raha laenamisel reaalne intressimäär nullist suurem.

Ühe maailma suurema fondihalduri PIMCO tegevjuht Mohamed El-Erian kommenteerib Financial Timesi blogis Alphaville, et tema jaoks on praegu vastuseta hulk küsimusi: Kas Föderaalreserv püüab kanda liiga rasket makropoliitikakoormat? Kas Föderaalreserv alahindab likviidsuslõksu riski? Kas Föderaalreservi kasutuses on küllaldaselt efektiivseid vahendeid? Kas Föderaalreserv alahindab rahvuslikke ja üleilmseid struktuurseid nihkeid?

Reinharti abielupaar hoiatab, et „tulevik toob tõenäoliselt ainult raskeid valikuid”. Mineviku majanduskriise uurinud Reinhartid avastasid, et tõsise kriisiga kaasnevad enamasti pikaajalised muutused. Viieteistkümnest Teise maailmasõja järgsest raskest majanduskriisist kümne puhul ei langenud töötus enam kunagi kriisieelsele tasemele. 90 protsendil juhtudest olid kinnisvarahinnad kriisi puhkemisele järgnenud kümnendi lõpuks endiselt madalamal tasemel kui aasta enne kriisi. Kokku kuivasid ka laenumahud.

Kui aga praegune majandusteaduslik arutelu keskendub eeskätt sellele, kuidas toetada nõudlust, siis Reinhartid juhivad tähelepanu, et kriisist ei jää puutumata ka pakkumine – täpsemalt kannatab aastatepikkuse alainvesteerimise tõttu majanduse võime efektiivselt toota.