Mis tegi ühtse hädaabinumbri 112 rakendamise keerukaks ja palju see kõik aega võttis?

Eesti läks 11. veebruaril, Euroopa 112 päeval üle ühele hädaabinumbrile 112. Kui varem oli politsei kutsumiseks eraldi number – 110, siis alates 11. veebruarist saab ühelt numbrilt 112 kutsuda nii kiirabi, päästjaid kui ka politseid. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et see muudatus käis lihtsalt - number muudeti ära, tehti üks ümberlülitus ning kõik ongi korras. Tegelikult on selle väikese muudatuse taga aastatepikkune töö.

Töö sisaldas väga keerukat projektijuhtimist Häirekeskuse poolt ning tehniliste lahenduste ülesehitamist Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) ja Elioni poolt. Mis selle muudatuse keerukaks tegi, kuidas tehti ettevalmistusi ja kas tulemusega jäädi ka rahule, seda uurisin Häirekeskuse avalike suhete juhilt Jaana Padrikult ja SMITi sidevõrkude juhtiveksperdilt Roland Pauklinilt.

Jaana Padrik, alustame algusest. Miks oli oluline ühele numbrile üleminek ja milliseid muudatusi oli selleks vaja teha?

Ühele hädaabinumbrile 112 üleminek on oluline ümberkorraldus ja viimase aja üks tõsisemaid arenguhüppeid siseturvalisuse valdkonnas. Selle põhieesmärk oli muuta riigiga suhtlemine ja abi saamine hädaolukorras inimesele lihtsamaks ja kiiremaks. Kriitilises õnnetuse olukorras on oluline, et ei kuluks aega mõtlemisele, millist abi ja milliselt numbrilt saab. Näiteks liiklusõnnetuses ei pea kiirabi ja politsei kutsumiseks enam tegema mitut kõnet.

Töötamine ühel hädaabinumbril 112 on loonud eeldused, et Häirekeskuse töösaalis muutub hädaabikõnedele vastamine, abivajaduse ja abivajaja asukoha väljaselgitamine ning abi väljasaatmine kiiremaks ja täpsemaks, mis lõppkokkuvõttes kiirendab ka abi kohalejõudmist.

Üleminekut ühele numbrile valmistati ette neli aastat ning see oli valitsuse programmiline eesmärk. Lisaks hädaabinumbri 112 teenindamisele võttis Häirekeskus kolme aasta jooksul järk-järgult Politsei- ja Piirivalveametilt üle 110-kõnede töötlemise ja päästekorraldajateks kõnedele vastamisega varem politseis tegelenud töötanud. Kõik Häirekeskuse päästekorraldajad õppisid ühtviisi hästi teenindama kõigi kolme valdkonna – kiirabi, pääste ja politsei hädaabikõnesid. Valmisid uued hooned ja ühised töökeskkonnad. Häirekeskuse kõigis neljas piirkondlikus keskuses töötavad nüüd ühises töösaalis Häirekeskuse päästekorraldajad, kes saadavad välja kiirabi ja päästjaid, ning PPA politseiametnikud, kes saadavad välja politseipatrulle. Ühises töökeskkonnas kiireneb infovahetus ja paraneb abi saatmise kvaliteet. Ühele hädaabinumbrile ülemineku oluline eelprojekt oli ka uue töövahendi – geoinfosüsteemi GIS-112 digikaardi kasutuselevõtt. See võimaldab positsioneerida 112-le helistaja asukohta, näha lähimaid/kiiremaid abiosutajaid ja kõige kiiremini kohalejõudmise teekonda ning saata selle info Häirekeskusest elektrooniliselt kiirabi- ja päästeautode arvutites olevale digikaardile. Kiire digikaardipõhine infovahetus kiirendab abi saamist.

Roland Pauklin, selgitage palun, milliseid muudatusi tehnoloogiliselt tehti?

Hankisime kõrge töökindlusega telefonijaamade ja kõnekeskuse süsteemi ning läksime osaliselt üle andmesidel põhinevale VoIP tehnoloogiale. Meie üks põhimõtteid on, et elutähtsa teenuse osutamise juures tuleb kasutada läbiproovitud lahendusi ja liikumine uutele tehnoloogiatele toimub siis, kui need on leidnud ka maailmas laiemat kasutust. Nii suudame tagada teenuse töökindluse.

Loomulikult on kasutusel ka Eestis kohapeal välja mõeldud lahendusi. Üks nendest on näiteks kõnede ringliikluse võimaldamine. Ehk siis, kui üks neljast Häirekeskuse piirkondlikust keskusest on rivist väljas või ülekoormatud, siis suunatakse sissetulevad hädaabikõned ümber teistesse keskustesse. Abivajajate abistamisel ja kõnedele vastamisel ei tohi tekkida hetkekski pausi. Toon näite. Kui Haapsalust tulnud kõnele vastatakse tavaolukorras Pärnus, siis nüüd võidakse vastata hoopis Jõhvis. Abistajate väljasaatmise aeg sellest ei pikene, otse vastupidi – sellise töökorralduse tõttu ei ole numbril 112 üldjuhul ootejärjekorda ja abi läheb ka rutem välja. Kõik on automatiseeritud. Sellise maailma tipptasemel tehnoloogilise lahenduse kavandasime ja ehitasime välja koostöös Elioniga.

Milles seisnes kahe numbri kokkuviimise keerukus?

Pauklin: Tehniliselt muutis selle keerukaks just see, et võimalus hädaabinumbritele helistada ei tohtinud hetkekski katkeda. Samuti tuli meil tõsta oma sidelahenduse töökindlust. Ühele hädaabinumbrile üleminek peab toimuma hetkega. Selle ettevõtmise planeerimine, projekteerimine ja teostamine võttis aega mitu aastat, lisaks uue sidelahenduse kasutuselevõtmisele valmisid projekti teostamise ajal Häirekeskuste uued hooned, kuhu oli vaja rajada töökindlad sideühendused ning planeerida kolimine. Reaalselt toimus uuele lahendusele üleminek nii, et ehitasime Elioniga uue süsteemi välja, kuid alguses töötas see paralleelselt koos vana süsteemiga ligikaudu 4-5 kuud. See oli aeg, kus pidime pidevalt uut süsteemi testima ning kõik leitud vead ja tõrked likvideerima. Nii elutähtsa teenuse juures ei tohi eksisteerida mitte mingeid vigu. Pärast testimisperioodi ja veendumist, et süsteem on töökindel, tegi Elion numbrite ümberlülituse. See käis tõesti ühe sekundiga. Ja muidugi, ka vana number – 110, töötab veel. See jääbki veel aastateks tööle, sellele tehtavad kõned suunduvad automaatselt ümber numbrile 112. 110 jääb tööle seni kuni sellele helistamine on jõudnud miinimumini.

Mis uuendusi on numbrimuudatus veel endaga kaasa toonud?

Pauklin: Kui võrrelda Häirekeskuse tänast tehnoloogilist lahendust varasemaga, siis praegu oleme viinud miinimumini sõltuvuse üksikutest füüsilistest masinatest, kõik on dubleeritud. Nii SMIT-is, kui ka Elionis on kasutusel monitooringusüsteemid, mille abil saab pidevalt jälgida tehnoloogia korrasolekut ja süsteemi töötamist. Võrreldes varasemaga, on edasiminek märgatav, kuid ka ootused töökindlusele on tõusnud.

Meil on hea meel, et Häirekeskus usaldas meie kätte nii elutähtsa süsteemi ülesehitamise. See on suur vastutus. Selleks, et seda tööd korralikult teha, oleme me kogunud kogemusi ja käinud õppimas mitmetes EU riikides - Soomes, Rootsis, Ühendkuningriigis, Saksamaal. Kogetu ja õpitu põhjal saame öelda, et võrreldes teiste riikidega on Eesti Häirekeskuses maailma tippklassi tehnoloogia.

Jaana Padrik, millised on ühele hädaabinumbrile ülemineku esmased järeldused ja tulemused? Olete rahul?

Juba esimeste loetud kuude andmete põhjal nägime, et ligi 50% helistajatest on ühe hädaabinumbri omaks võtnud. Ainult ühelt numbrilt 112 kutsuvad politseid juba pooled abivajajad ja see on väga hea tulemus. Ülejäänud 50% mõtlevad täna paraku veel, kummale numbrile politsei kutsumiseks helistada. Loodame, et ka need inimesed harjuvad peagi ühte ja ainukest numbrit kasutama. Inimene, kes kutsub kiirabi, päästjad ja politsei ühelt numbrilt 112, on sellega juba loonud ühe eelduse, et talle saadetakse abi välja kiiremini ja abi jõuab ka rutem kohale

Teise olulise esmajäreldusena saame öelda, et ühe hädaabinumbri kasutuselevõtt on parandanud hädaabinumbri kättesaadavust. Üldjuhul täidame juba täna seatud eesmärki vastata hädaabinumbril 112 helistaja kõnele 10 sekundiga. Lühem kõnele vastamise aeg on üks eeldus ja komponent selleks, et saame abi ka rutem välja saata.