„Karta on, et tartlased ei ole ootamatult hakanud Emajõest suurtes kogustes kulda välja pesema, mis muudaks kõik Emajõe Ateena elanikud miljonärideks. Seega ei ole tartlaste soov kinnisvara soetada oluliselt ajas kasvanud. See tähendab, et pakkumiste arvu kasv hakkab oluliselt survestama hindu," arutas Tarvo Teslon.

Elu näitab, et mõnel kinnisvaramüüjal on müügitehinguga kiirem kui teisel. Müügisoovi võib tagant torkida näiteks juba soetatud uus eluase, mille ostuks võetud laen tuleb vana eluaseme müügist laekuvast rahast osaliselt kustutada.

Kiirustajad peavad plahvatuslikus konkurentide tulvas tegema tehinguni jõudmise nimel järeleandmisi. Eelkõige saavad need järeleandmised olema hinnas. Majanduse loogika on lihtne. Kui pakkumine kasvab ja nõudlus mitte, peab hind olema tegur, mis liigub uue tasakaalupunkti poole. Kinnisvaraostjate rõõmuks ja müüjate kurvastuseks on uus tasakaalupunkt endisest allpool.

„Möödunud 2007.-2009. aastate kinnisvarakriis näitas eriti reljeefselt, et kinnisvaraturul on võitjad mitte suured ja tugevad, vaid need, kes suudavad muutustele paindlikult reageerida. Vähemate kaotustega väljusid konkurentsivõitlusest toona need, kes said toona muutunud turuolukorrast aru ja olid valmis tegema ostjate oodatud järeleandmisi hinnas. Hilisemad reageerijad, kes keeldusid esialgu hindu alandamast, tegid seda hiljem ja märksa suuremal määral," meenutas Tarvo Teslon lähiajalugu.

Täna veel otsest ostjate kadumist kinnisvaraturul ei ole. Tehingute arv on eelmise aasta lähedal, kuid oluliselt kasvanud pakkumine on viinud müügiperioodid oluliselt pikemaks ja müügiprotsessi keerulisemaks. Teisisõnu võitleb iga ostja nimel aastatagusest märksa enam kinnisvarapakkumisi.

„Nii võime öelda, et viimased paar aastat müüja poole kaldu olnud elamispindade turu pendel on liikunud teise äärmusesse. Ostjate ülekaal on asendunud müüjatevahelise konkurentsiga, kiire hinnatõus kaob unustuste hõlma," võttis Tarvo Teslon teema kokku.