Mõnekümne krooniste tasudega koguvad pangad miljardeid tulu
Novembri lõpus saatis SEB välja pressiteate, milles teatas oma hinnakirja ühtlustamisest tuleva aasta jaanuarist. Kaks päeva varem oli ka Swedbank teada andnud, et teeb jaanuarist mõned muudatused sularahatehingute hinnakirjas. Ja kui esimesel detsembril avanes postkastis järjekordne pressiteade pealkirjaga „Swedbank asendab määratud tagasimaksega krediitkaardid uut tüüpi krediitkaardiga”, kommenteeris kõrvallauas istuv kolleeg, et ilmselt on jälle tegu hinnatõusuga, millega klientidelt rohkem raha kätte saada.
Skepsis teatiste suhtes, mis räägivad hinnakirja muutustest ja ühtlustamisest, on loomulik. Kogemus on õpetanud, et muutused ja ühtlustamine on koodsõnad, millega pangad (mitte ainult) informeerivad hinnatõusudest. Nii ka seekord. Swedbanki hinnakirjas on muudatusi kõigest kuus. Aga SEB pressiteatesse põhjalikumalt süüvides saame teada lausa 19 erinevast muutusest. Kõik need on tõusud, soodustuste või tasuta tehingute kaotamised, silmatorkavaim ehk pensionäridelt pangakontorist sularaha väljavõtmise muutmine tasuliseks. Esmapilgul ei tundu summad ju suured. Näiteks Visa Classicu ja MasterCard Standardi krediitkaartide hooldustasu kuus tõuseb 15 krooni pealt 25 kroonile, sularaha väljavõtmise minimaaltasu seniselt 20 kroonilt 30 kroonile. Deflatsioonilises Eestis, eriti kui pankade endi analüütikud räägivad pidevalt vajadusest, et Eesti ettevõtted peavad konkurentsivõime taastamiseks hindadega alla tulema, on pankade endi vastuvoolu ujumine silmatorkav.
Teenustasud on Eesti pankade jaoks oluline tuluallikas. Eelmisel aastal sai Swedbank teenustasudest tulu ligi 1,4 miljardit krooni, SEB 1,045 miljardit krooni. Lisame väiksemad pangad juurde ja tulebki ligi 3 miljardit krooni kokku. Päris suur summa. See on terve Baltika Grupi kolme aasta müük. Tartu linna kahe aasta eelarve. Sisuliselt võtavad pangad teenustasude näol inimeste taskust igal aastal umbes 1,5% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kakskümmend krooni siit, kolmkümmend krooni sealt, 0,4% kolmandast kohast.
Tuleb siiski lisada, et nii eelmisel kui ka sel aasta on pankade teenustasudelt saadav tulu siiski vähenenud. Eelkõige on põhjuseks varahalduse, investeerimise, kauplemise ja laenamisega seotud tulude langus – nende tegevuste maht on Eestis ja Balti riikides lihtsalt järsult langenud. Lõviosa tulusid (umbes 60–70%) tuleb siiski igasugustelt ülekannetelt ja kaarditehingutelt, need on langusele paremini vastu pidanud.
Röövimine poodides
Panga esimeseks motivatsiooniks sularaha väljavõtmise kallimaks tegemisel ei ole selle täiendava kümne või kahekümne krooni teenimine. Eelkõige tahab pank ikkagi seda, et oleks rohkem elektroonilisi tehinguid. Ühelt poolt annab see pankadele võimalusi oma kontorite ülalpidamiselt kokku hoida, aga mis kõige tähtsam – teenida igasuguste kaarditehingute pealt. Kõige suurem röövimine ja tavainimesele märkamatult toimub iga päev poodides, supermarketites, kohvikutes ja restoranides. Iga tehingu eest läheb mingi protsent pangale, keskmiselt võivad need olla 1,5% kuni 2%, aga summa võib ulatuda ka üle 3% tehingust. Tšekil seda kirjas pole, ostja seda tavaliselt ei teadvusta, aga pank riisub koore igal juhul. Tõenäoliselt saavad suuremad kaupmehed soodushindasid. Tallinna kaubamaja müügi- ja turundusdirektor Enn Parel ütleb, et nende jaoks on pankadele makstavad tasud väga suured summad ja niivõrd oluline teema, et pankadega peetakse läbirääkimisi nõukogu ehk omanike tasandil kogu grupi ettevõtete (Kaubamaja, Selver) jaoks.
Kartellikokkulepe?
Pole saladus, et Eesti kaupmehed omavahel olles kiristavad hambaid ja pilluvad vahel pankade sunnas ka selliseid fraase nagu kartellikokkulepe. Sama teema on tegelikult üleval kogu Euroopa kaupmeeste seas. Mõned on astunud lausa radikaalseid samme. Näiteks Saksa suur riiete ja moetoodete kett Peek & Cloppenburg on keeldunud krediitkaardiga maksmise võimaldamisest. Nii suure tegija kohta erakordne. Samamoodi on teinud arvutusi ka Saksa toidupoekett Metro ja väitnud, et sularahaga maksmine pole sugugi nii kulukas, ja kui teenustasud alla ei tule, kaaluvad nad kaardimaksete piiramist. Tegelikult üritavadki Euroopa kaupmehed ajada seda teemat Euroopa Komisjoni suunal. Selles protsessis on osaline ka Eesti kaupmeeste liit. Marika Merilai, Eesti kaupmeeste liidu tegevdirektor, tunnistab, et pankadele makstavad teenustasud on suur murekoht kogu Euroo-pas ja kaupmehed üritavad leida mingeid lahendusi.
Pangandusteenuste puhul millegipärast konkurents ei taha toimida. Asi pole kaupmeestes, tavalised inimesed ei oska seda teemat ehk piisavalt tähtsustada, nad ehk ei saa aru ja ei teadvusta. See muidugi on ka keeruline. Näiteks Swedbanki hinnakiri on 48 lehekülge pikk, kes suudaks sellest läbi närida? Nii pikad hinnakirjad annavad loomulikult ka palju võimalusi optimeerimiseks ja standardiseerimiseks ehk hinnatõusudeks. Kindlasti on pankadel veel võimalusi.
Riik sekkus hinnakujundusse
•• Eesti oligopoolsel turul, kus kaks suuremat panka kontrollivad väga suurt turuosa, on krõbedate teenustasude hoidmine suhteliselt lihtne. Kliendid eriti ei virise ja kui virisevadki, ega siis valikut, kuhu minna, või panka, mida välja vahetada, eriti ka ole. Kõige rohkem on finantssektori teenustasudest olnud juttu pensionifondide puhul. Viimastega on ju liitunud sadu väga rikkaid inimesi, investeerimis- ja börsispetsialiste, kellel oskust, kogemust ja aega, et fondide tasusid võrrelda. Eks just nende suust on aastate jooksul tulnud ka kõva kriitikat. Tallinna tehnikaülikoolis rahandust õpetav Karsten Staehr on Ärilehele öelnud näiteks seda, et kui Eesti ei teeks pensionisammastele maksusoodustusi, siis poleks sinna investeerimisel peaaegu et mõtetki. Ainuüksi teenustasud võivad samba tõusu ära süüa.
•• Kohustuslik pensionisammas on ka üks väheseid näiteid sellest, kuidas riik on olnud sunnitud sekkuma erasektori hinnakujundusse. Kui II pensionisammas kehtestati, siis räägiti ju sellest, et nüüd toob konkurents igasugused valitsemiskulud, administreerimiskulud ja muud hinnad alla. Tegelikult seda ei juhtunud. Vastupidi. Eelmisel aastal pidi riik ka ise seda otsesõnu möönma, kui seadusemuudatuse seletuskirjas seisis: „Kohustusliku kogumispensioni loomisest alates viie aasta jooksul pole tasude määrad langenud. Tasude osas konkurents turul ei toimi.”
