Moonika Kukke: kas üldteenus on avalik teenus või luksuskaup?

Kaheksa kuu statistika näitab Energiaturg.ee tegevjuhi ja energiaõiguse vandeadvokaadi Moonika Kukke sõnul, et üldteenuse osutajad on tõlgendanud üldteenuse hinnaarvutuse meetodit erinevalt - kellel on marginaal püsinud stabiilsena, kellel muutunud igal kuul.

Eleringi statistika kohaselt on üldteenusena tarbitava elektrienergia kogus samas püsinud samal tasemel juba neli kuud (aprillist kuni juulini), moodustades kogutarbimisest 12 protsenti.

Üldteenuse kasutajate arv on pidevalt vähenenud, keskmiselt ühe protsendi võrra kuus.

Kukke sõnul on küsimus, miks üldteenuse senised marginaalid ei ole vastavuses üldteenuse kasutamise muutustega.

Kõige madalam üldteenuse marginaal on kõikidel kuudel olnud võrguettevõtjatel Anne Soojus ja Maardu Elekter - 0,24 senti ühe kWh kohta - see marginaali maksumus on samas hinnaklassis börsipakettide soodsamate marginaalidega. Kõige kõrgem üldteenuse marginaal on olnud OÜ Kuvartil mai kuus - 3,39 senti ühe kWh kohta. (Vt tabel.)

Elektrituruseaduse kohaselt arvutatakse üldteenuse hind üldteenuse korras müüdud elektrienergia tunnipõhiste koguste ning neile vastavate börsihindade omavahel kaalutud keskmise hinna alusel. Arvutatavale hinnale lisatakse üldteenuse osutamisega seotud põhjendatud kulud ning mõistlik ärikasum, mis sisalduvad marginaali hinnas.

Eestis käib diskussioon üldteenuse marginaali põhjendatuse üle, kuid sellele tuleks Kukke sõnul läheneda hoopiski laiemalt. Nimelt on üldteenuse puhul tegemist avaliku teenusega nii nagu seda on ka näiteks postiteenuse kättesaadavus, ühistranspordi toimimine jne.

Avaliku teenuse osutamise eest makstava hüvitise reguleerimisel sai teedrajavaks Euroopa Kohtu Altmarki kohtuasi (Case C-280/00), mis tõi välja neli tingimust, millele peab avaliku teenuse osutamine ja selle eest makstav hüvitis vastama. Kui kasvõi üks neljast tingimusest on täitmata, on tegemist riigiabiga.

Altmarki kohtuasjast tulenevad tingimused on järgmised:
1) Ettevõttele peab avaliku teenuse osutamine olema tehtud kohustuseks – Eestis tuleneb üldteenuse osutamise kohustus võrguettevõtjatele või nende nimetatud müüjatele elektrituruseadusest, mistõttu selle tingimuse võib lugeda täidetuks.

2) Tasu maksmise printsiibid peavad olema paika pandud eelnevalt, objektiivselt ja läbipaistvalt – Eestis on tänaseks ilmselge, et tasu maksmise printsiibid sellele nõudele ei vasta. Esiteks on vastuolus see, et seadus lubab tarbijale juba äratarbitud kauba eest hinna öelda tagantjärgi. Teiseks on käärid kõige madalama ja kõrgema üldteenuse marginaali vahel väga suured ning üldteenuse osutajate lõikes on erinevad ka marginaalide hinnamuutused;

3) Tasu ei tohi ületada kulusid, mis on vajalikud avaliku teenuse osutamiseks, kusjuures arvestatakse ka mõistlikku ärikasumit – Euroopa Komisjon on mõistliku ärikasumi numbrit mitmetes kaasustes analüüsinud ja see on jäänud viiest kuni veidi üle 10 protsendi vahemikku. Ristsubsideerimist ei tohi aga olla;

4) Kui avaliku teenuse osutajat ei valita konkursi teel, siis määratakse tasu suurus kindlaks sarnase hästi juhitud ettevõtte kuluanalüüsi põhjal – Eestis õigusakt konkurssi korraldama ei sunni ja seetõttu tuleb võtta eeskujuks analoogne ja hästi juhitud ettevõte. Kuna Eestis tegutsevad üldteenuse osutajad vabaturu tingimustes ka konkureerivate elektrimüüjatena, siis on võrdluseks sobivad nende tegevuskulud avatud turul toimetades.

Kukke loodab, et ka konkurentsiameti üldteenuse marginaalide järelevalve sisaldab samasisulist analüüsi.

Teiste riikide kogemus

Kui vaadata näitena Põhjamaid, kus elektriturg on olnud avatud juba 1990-ndatest aastatest, siis Taanis, Rootsis, Soomes ja Norras on mõnevõrra erinevad üldteenuse osutamise põhimõtted.

Taanis näiteks on üldteenuse hind nagu Eestiski seotud börsihinnaga ja tururegulaator jälgib, et sellele lisatav marginaal ei oleks kõrgem kui vabaturu börsipakettidele lisatav marginaal. Taanis kasutab üldteenust 85 protsenti kodutarbijatest, kuna üldteenuse ning turupakettide vahel hinnaerinevus praktiliselt puudub – see ei motiveeri tarbijat elektrimüüjat vahetama (müüjavahetusprotsent oli 2011 aastal 3,5 protsenti). Soomes ei ole üldteenuse hind reguleeritud, vaid seadusest tulenevalt peab see olema mõistlik.

Norras, kus üldteenust kasutab vaid 2,6 protsenti tarbijatest, on üldteenuse hind reguleeritud esimeseks kuueks nädalaks, mil elektritarbija üldteenusele satub. Sel perioodil on üldteenuse hinna arvutamisel aluseks börsihind, millele võib maksimaalselt lisada 5 ööri ühe kWh kohta.
Rootsis on üldteenuse hind reguleerimata ja üldteenuse osutaja võib küsida sellist hinda nagu soovib. Rootsis on üldteenuse kasutajate arv 19,4 protsenti ning müüjavahetusprotsent ulatus 2011. aastal 11 protsendile.

Neis riikides eristatakse nn alaliselt viimasena vastutavat tarnijat (default supplier), kes müüb passiivsele tarbijale elektrit, ning nn ajutist vastutavat tarnijat (supplier of last resort), kes müüb elektrit erandolukordades (müüja pankrot, lepingu tähtaja lõppemine jms). Üldteenusel on Kukke sõnul suur mõju sellele, kas elektriturg toimib või mitte.

Kokkuvõtteks

See, et üldteenuse kasutajate arv on Eestis pidevalt vähenemas, on Kukke hinnangul kindlasti positiivne trend, kuna vastupidisel juhul poleks elektrimüüjatel kliente, kelle pärast siin turul tegutseda ja konkureerida. Kasvavad ning erinevatel alustel muudetud üldteenuse marginaalid panevad tema sõnul aga küsima, kas üldteenus on enam avalik teenus või on juba tegemist luksuskaubaga.

Isegi kui üldteenust käsitleda mugavusteenusena, peaks selle hind olema läbipaistev ja põhjendatud, kuna üldteenus on oma sisult nii elektrimüüja monopoolne õigus kui ka kohustus müüa ainsana teatud maa-alal elektrit lepinguta tarbijatele.

Üldteenusele on kitsa regulatsiooniga seatud tegelikult kaks vastandlikku ülesannet: ühelt poolt olla konkurentsi soodustav ja tarbijaid aktiivusele julgustav kallis mugavusteenus ning teiselt poolt avaliku teenusena pakkuda nö hädaabi olukordades, kus keegi teine elektrit ei müü või inimene selle eest tavapärast hinda maksta ei jõua. Vastuolu saaks lahendada, käsitledes neid kahte olukorda erinevalt ja luues ka selleks piisav regulatsioon.

Tarbijakaitseamet võiks Kukke sõnul täiendavalt analüüsida, kas see, et tarbija saab hinna teada peale kauba tarbimist (üldteenuse hind avaldatakse järgmise kuu 9. kuupäevaks), on vastuolus põhilise tarbija õigusega – saada vajalikku ja tõest teavet teadliku otsuse tegemiseks.