Must päev ministeeriumis ehk head püha, kolleegid!
18. augusti varahommik rahandusministeeriumis. Kuluaarides tehakse plaane, kes, millal, kellega ja kuidas läheb homsele öölaulupeole. Ning mida ette võtta järgneva vaba päevaga. Paar tundi hiljem hoiab veidi rohkem kui 30 töötajat käes paberit, mis teatab lakooniliselt ja juriidiliselt korrektselt – koondatud.
“Koondamisteate andis mulle üle otsene ülemus. Ütles, et ministeeriumil tuleb 71 miljonit krooni kokku hoida, ees ootavad struktuurimuudatused ning kahjuks puudutab see ka sind. Ja et täna on see päev, kui kõigile minejatele sellest teada antakse,” kirjeldas koondamispäeva algust rahandusministeeriumi endine töötaja, kes palus oma nime ajalehes mitte avaldada. Viimaseks tööpäevaks pidi jääma reede, 22. august. “20. august oli riigipüha, 19. august oli ministeeriumis tunni võrra lühendatud tööpäev. See jättis töö üleandmiseks ja otste kokkutõmbamiseks ääretult vähe tunde. Ega seal sisulist üleandmist ei saanudki minu arust toimuda, pakiti lihtsalt asjad kokku ja mindi,” rääkis ta.
Tõsi, ärevust oli intervjuu andnu sõnul majas tunda olnud juba mõnda aega. “Minu arust ei teadnud keegi täpselt, mis toimuma hakkab, iga kuuga muutus mööda koridore liikuv jutt järjest nukramaks. Alguses räägiti palgafondi külmutamisest ja sellest, et inimestel minna ei lasta. Järgnes vaevukuuldav kahin: võimalik, et siiski midagi toimub,” meenutas endine ametnik. Infosulg lõppes järsku: vaid mõni tund enne teate uudiseportaalidesse jõudmist 6. augustil annab ministeerium suurkoondamisest teada oma töötajatele.
Reedel, kaks päeva pärast taasiseseisvumis-päeva, ilmus listi traditsiooniline igahommikune infokiri, kus oli ära toodud ka lahkuvate töötajate nimed. Nimesid tuli lähimatel päevadel veel juurde, olenevalt sellest, kes millal puhkuselt tagasi saabus.
Juhtkonda polnud
“Kogu juhtkond oli sel päeval majast väljas (juhtkond oli poolepäevasel seminaril – toim). Kuskil kella 10 ja 11 paiku, pärast seda, kui seal ilmus ühe inimese kiri á la “aitäh koos töötatud aja eest”, vähemalt mina enam listi ei pääsenud,” kirjeldas endine töötaja. “Võinuks ju eeldada, et kui nii suur hulk inimesi lükatakse pesuveega välja, siis neid vähemasti tänatakse tehtud töö eest ka kõrgemal tasemel kui oma osakonna juhataja. Seda ei juhtunud. Tõsi, üks spontaanne istumine ministeeriumi saunaruumi tekkis ja kõik, kes tahtsid, said veel lahkujatega rääkida.”
“Kohati tundus mulle koondatavate valik juhuslik. Mõne inimese puhul ei osanud üldse arvata, miks nii tore ja andekas töötaja lahti lastakse,” rääkis ta edasi. “Otsesele juhile ega personaliosakonnale midagi ette heita ei saa – nad käitusid viisakalt, mõistvalt. Personaliosakonna töötajad andsid kaasa paberi, kus kirjas, mida edasi teha, kuidas end töötuna arvele võtta, kuidas taotleda töötuskindlustust, vajalikud telefonid. Rõhutati, et kui on vaja abi CV kirjutamisel või soovituste saamisel, võib alati nende poole pöörduda. Üldiselt suhtusid töökoha kaotanud asjasse konstruktiivselt – mis seal ikka muretseda. Aga oli ka nuttu ja masendust. Oli neid, kes pääsenuks varsti pensionile; emasid, kel laps just-just kolmeseks saanud. Inimestele anti ka võimalus vabade töökohtade osas läbi rääkida, aga ega sealt suurt midagi võtta polnud – mõned väga spetsiifilised kohad.”
Mis võinuks olla sel päeval teisiti? “Inimestega oleks võinud rohkem rääkida. Kuulsin, aga kinnitada ei saa, et oli juhtumeid, kus töötajaid teavitati koondamisest telefoni või e-posti teel,” ütles endine ametnik, kes intervjuu andmise ajaks oli leidnud uue töökoha.
*Toimetusele on intervjuu andja isikuandmed teada.
