“Must töötaja” teenib Eestis üle 38 000 krooni
Möödunud suvel kõigis EL-i liikmesriikides korraldatud Eurobaromeetri uuring püüdis inimesi küsitledes välja selgitada, kui suur osa neist on seotud varimajandusega ning kui paljudele maksab tööandja ümbrikupalka. Tulemused on nukrad.
Küsitluse järgi tunneb pea kaks viiendikku Eesti elanikest kedagi, kelle kõigilt tuludelt riigile makse ei laeku. Tooteid-teenuseid on neilt ostnud 11% inimesi. Sama palju — EL-i liikmesriikide seas neljanda koha vääriliselt — leidus küsitletute hulgas neidki, kes saavad vähemalt osa oma sissetulekust varimajandusest.
Näib, et varimajanduses makstakse päris hästi. Keskmine tunnipalk ulatub küsitluse järgi 238 kroonini — mis täiskuupalgaks ümber arvestatuna tähendaks üle 38 000-kroonist netopalka. Iseasi, et valdav enamik halli sektori esindajaid ei tee seda tööd pidevalt.
Enamiku jaoks on deklareerimata töö pigem võrdlemisi väheoluline kõrvaltegevus.
Nendest 41% töötab mustalt siiski vähemalt “teatava regulaarsusega”, 18% oli seda eelneva aasta jooksul teinud 13 või enam nädalat. Keskmiselt töötasid nad mustalt nädalas 19 tundi, seejuures tegi 28% vastanutest nädalas 21 või enam maksuvaba töötundi.
Majandussektorite lõikes saadakse maksuametnike silme eest peitu jäävat tulu kõige rohkem ehitusest: mustalt teenivatest vastanutest üle kolmandiku sai oma varjatud tasu just sellest valdkonnast. “Suuremate ehitusfirmade puhul ei tule kõne allagi, et keegi mustalt maksaks,” usub kinnisvarakonsultant Tõnu Toompark. “Need, kes riigihangetele kvalifitseeruvad, sellega ei tegele.”
Teistsugune olukord aga valitseb väiksemate firmade, eeskätt nende hulgas, kes osutavad teenuseid eraisikutele. Muidugi võib ka mõnel suuremal ehitusplatsil tegutsev väiksem alltöövõtja oma töötajatele ümbrikupalka maksta, kuid sellisel juhul peab kusagilt mujalt tulema firmasse musta raha, mida saab palgalistele peo peale laduda.
“Väiksematel objektidel annab n-ö makse optimeerida,” ütleb Toompark. “Suurematel firmadel musta tulu pole.”
Seda näivad kinnitavat ka küsitluse tulemused, mille järgi 41% “musti tooteid-teenuseid” pakkunud eestlastest on saanud tulu oma sõprade, sugulaste, kolleegide või naabrite käest, 35% teistelt eraisikutelt ja vaid viiendik firmadelt.
Eurobaromeetri küsitlusega uuriti ka seda, kui paljud saavad endale tööd andva ettevõtte käest osa palka ümbrikus. Neid leidus vastanute hulgas kaheksa protsenti, mille poolest Eesti asub EL-is kuuendal kohal. Edetabeli esiotsa täidavad n-ö tavalised kahtlusalused Ida-Euroopast. Vana Euroopa riikide seas on EL-27 keskmisest näitajast — viis protsenti — suurem ümbrikupalkade osakaal vaid Itaalias ja Belgias.
Ümbrikupalkade puhul eristab nn vana Euroopat hommikupoolsetest uutest liikmesriikidest veel üks asjaolu: seal makstakse ümbrikus pigem preemiat või lisatasu ületundide eest, Ida-Euroopas aga peamiselt põhipalka. Ümbrikupalkade poolest paistab taas silma peamiselt ehitussektor, mille töötajatest kümnendik saab EL-is vähemalt osa oma palka ümbrikus. Eestis laotakse keskmisele ümbrikutulu saajale mustalt peo peale 31% tema palgast (EL-i keskmine näitaja on 43,2%). Ja 63% neist on sellise olukorraga täiesti rahul.
“Eurobaromeetri uuringus ei ole üllatavat midagi,” kommenteerib maksu- ja tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe. “Uuringus kasutatav metoodika erineb MTA metoodikast ümbrikupalga osakaalu määramisel. Meie andmetel on ümbrikupalga osakaal veidi suuremgi kui uuringus,” lisab ta. Veermäe sõnul jäi Eesti riigil mullu ümbrikupalkade tõttu saamata ligikaudu 2,7 miljardit krooni maksutulu.
Kõige tõenäolisemad varimajanduses töötajad on nii Eestis kui ka Euroopas tudengid, ettevõtjad ja töötud. Pensionäride ja koduste inimeste hulgas on see vähe levinud. Sisuliselt kõigis riikides teeb “mustalt” tööd rohkem mehi kui naisi. Hallis sektoris leidub suhteliselt palju noori. Varimajanduse kaupade-teenuste ostjad kuuluvad pigem ühiskonna jõukama osa hulka.
Üks lahknevus tuleb esile siis, kui võrrelda “mustalt” pakkujate-ostjate vastuseid. Nimelt ei ole ükski Eesti küsitletu vastanud, et saab tulu vari-jaekaubandusest, ostjate poole peal aga leidub selliseid, kes on ostnud mustalt jaekaupu, tervelt 21% — tulemus jääb alla vaid ehitussektorile.
Euroopas üldse ongi jaekaubandus, mille alla kuuluvad kõikvõimalikud musta turu kaubad CD-dest ja sigarettidest rõivasteni, ostjate seas populaarseim halli majanduse haru. Lisaks jaekaubandusele ja ehitusele toimub laialdane varitegevus ka sellistes sektorites, nagu majapidamisteenused (nt aiandus, lastehoid, vanurite hooldus), kõikvõimalikud remonditööd ning isiklikud teenused — näiteks juukselõikus.
Eurobaromeetri uuring sunnib siiski küsima, mil määral saab uskuda küsitluse tulemusi, kui vastanutel palutakse üles tunnistada — olgugi anonüümselt –, et nad tegelevad millegi ebaseaduslikuga. Nii soovitataksegi uuringu tulemusi arvestada pigem kui varimajanduse miinimumpiiri.
Kui panna riigid n-ö varimajanduse edetabelisse, tekib veelgi küsimärke: esimeste sekka kuuluvad peamiselt Euroopa põhjapoolsed riigid, viimaste hulka aga Suurbritannia kõrval lõunapoolsemad.
Loomulikult sõltub palju ka hoiakutest. Küsitluse järgi ostis Ida- ja iseäranis Lõuna-Euroopas maailmajao põhjapoolsema osaga võrreldes väga väike hulk inimesi varjatud kaupu-teenuseid oma sugulastelt. Ometi peetakse tavaliselt just Euroopa lõuna- ja idapoolsete piirkondade perekondlikke sidemeid tugevamaks.
“Võimalik selgitus võiks olla, et mingit tüüpi vastastikune abi on üksteisele tuttavate inimeste seas nii tavaline, et inimesed ei pea seda deklareerimata tööks, vaid elu normaalseks osaks,” oletavad uuringu tegijad.
