Ootamatult selgus, et Painkülas töötav riigile kuuluv õlitehas on täiesti normaalselt toimiv ettevõte ning need sajad miljonid kroonid, mis riik on ettevõtte eksistentsi jooksul sinna matnud, on olnud midagi arusaamatut.

Kuidas muidu mõista seda, et Werol teenib hetkel kenasti kasumit. Septembris alanud majandusaastal on juba paari kuuga teenitud paar miljonit krooni ja seda ilma püksirihma suuremat pingutamata. Pilt on ilus. Oleks see kõik viimased seitse aastat selline olnud…

Esimene mulje Werolit vaadates on: no mida nad on küll selle vaesekesega teinud? Weroli nõukogu esimees Raul Rosenberg kinnitab, et Werol on võimeline täiesti vabalt teenima aastas 15 miljonit krooni kasumit. Ometi ei ole kasumiga lõpetatud ühtegi majandusaastat. Mis seda kaugelt eemalt paistvat “helesinist värvi unistust” siis painab? Korraliku äriplaani puudumine – ja muidugi saab kõik ajada endise juhi Erki Aaviku süüks.

Tegi, mis ta tegi

Tegi see Aavik seal, mis ta tegi, elu Werolis kulgeb oma rahulikku rada pidi uue omaniku tuleku ootuses. Põllumajandusministeerium valmistab ette riigi 98-protsendilise aktsiapaki müüki – selle üks õnnelik investor jaanuaris-veebruaris jõuluvana kingikotist leiabki. Just sel ajal peaks Weroli uus omanik otsustatama.

Miks õnnelik? Sest aktsiapakk pannakse enampakkumisele hinnaga üks kroon. Ministeerium ootab Weroli eest 17 miljonit. Tervelt 17 miljonit tehase eest, mis toodab aastas ligi 25 000 tonni rapsiõli ning umbes kaks korda sama palju rapsikooki. Need miljonid on peenraha võrreldes samasuguse tehase maksumusega, kui see ehitada praegu nullist üles – hinnanguliselt kuluks selleks 250–300 miljonit krooni. Peab silmas pidama, et Werol ei ole mitte ainult kodumaise rapsitootja hingamisaparaat. Werol on piirkonna biokütusetootjate jaoks üks väheseid tõsiseltvõetavaid tooraine tarnijaid. Sellest saab Weroli tulevikuäri, päästerõngas. Võib-olla.

On hämmastav, kui palju avalikkuse tähelepanu on viimasel ajal pälvinud üks tegelikult niivõrd igav ettevõte nagu Werol. Mis seal Jõgeva külje all siis tehakse? Talumehed toovad oma rapsiseemne tehasesse, kus see kaalutakse ning võetakse sellest mõned proovid. Siis liigub seeme puhastusse ja kuumutamisele. Uskumatu, kui palju ühest napilt silmatera suurusest rapsiterast õli saab. Ja kuidas üldse rauapuru meenutavad rapsihunnikud kuumutamisel õliks tehakse. Suur pettumus: Weroli seemnelaos ei valitsegi kollane maailm, nagu linnamees võiks rapsipõlde vaadates eeldada. Seal on hall ja jahe.

Igatahes saab iga seeme hoolikalt läbi pressitud ning järele jääb sellest umbes kolmandik, mis on rapsikook loomasöödaks. Õli villitakse plastpudelitesse ning töökad käed laovad need kastidesse. Nii valmib Olivia rapsiõli. Iga kolmas supermarketis müüdav õlipudel on toodetud Werolis. Ja Weroli jaoks tähendab toiduõli tootmine 20–40-protsendilist kasumimarginaali.

Biokütuse tooraine valmistamine viiks marginaali umbes 10 protsendile.

Seinal tiksub Raisio kell

•• Ametlikult on Weroli täisautomaatse tehase ostmisest huvitatud mitu investorit nii Eestist, Saksamaalt kui ka Soomest. Teada on, et Eestis tiirlevad umber Weroli suuremate toiduainetööstuste omanikud. Uuel omanikul on kohustus investeerida ettevõtte omakapitali 30 miljonit krooni ning opereerida tehast vähemalt kolm aastat. Siis võib selle kas või sulgeda ja tegelikult ei tähendaks selline stsenaarium Eesti rapsitööstuse hukku.

•• Naljaga pooleks on uus omanik juba olemas. Vaatamata sellele, et mitmel pool Weroli koridoride seintel seisab silt “Võõras, ära tule!”, tiksub Weroli labori seinal rõõmsalt puidust kell, millel seisab uhkelt Soome firma Raisio logo. Juhus?