Naftahindade mitmekordistudes on esile kerkinud uus rühm nafta- ja maagaasifirmasid, kelle kõrval näivad lääne konkurendid kääbustena
Kui vihane Enrico Mattei iseloomustas anglosaksi ettevõtteid, mis pärast Teist maailmasõda Lähis-Ida naftat kontrollisid, väljendiga “seitse õde”, poleks Itaalia nüüdisaegse energiasektori looja suutnud kujutledagi järsku muutust jõuvahekordades, mis leidis aset vaevalt pool sajandit hiljem.
Naftahindade viimase nelja aasta jooksul kolmekordistudes on esile kerkinud uus rühm nafta- ja maagaasifirmasid. Nad on konsolideerinud oma võimu agressiivsete maavaraomanike ja
-otsijatena ning surunud maailma suurimad börsil noteeritud energiafirmad, mis kasvasid välja algsest seitsmest õest – USA ExxonMobil ja Chevron ning Euroopa BP ja Royal Dutch Shell –, kõrvale ning eksistentsiaalsesse kriisi.
Uued “seitse õde” ehk OECD-väliste riikide mõjukaimad energiafirmad seadis Financial Times ritta sektori tippjuhtidega peetud nõupidamiste tulemusel. Nendeks on Saudi Aramco, Gazprom, Hiina CNPC, Iraani NIOC, Venezuela PDVSA, Brasiilia Petrobras ja Malaisia Petronas.
Valdavalt riigile kuuluvad firmad kontrollivad peaaegu kolmandikku maailma nafta- ja maagaasitoodangust ning üle kolmandiku reservist. Vanad seitse õde – kes sulandusid 1990-ndate liitumislaines neljaks – toodavad umbes kümnendiku naftast ja maagaasist, reservist kulub neile vaid 3%. Sellest hoolimata annab integreeritud kuju – nad müüvad lisaks naftale ja maagaasile bensiini, diislikütust ja naftakeemiatooteid – neile märksa suurema käibe kui uustulnukatel.
Nõustamisfirma PFC Energy juhatuse esimees Robin West ütleb: “Põhjus, miks algsed seitse õde olid nii tähtsad, oli see, et nad panid paika reeglid ning kontrollisid sektorit ja turgusid. Nüüd on uued seitse õde reeglite kehtestajad ja rahvusvahelised naftafirmad reeglitele allujad.”
Rahvusvaheline energiaagentuur IEA, sektori ülevaataja arenenud maailmas, prognoosib, et järgmise 40 aasta jooksul tuleb 90% uutest tarnetest arenevatest riikidest. See tähendab olulist muutust võrreldes viimase 30 aastaga, mil 40% uuest toodangust tuli tööstusriikidest ja enamikku sellest kontrollisid lääne börsifirmad, märkis aruanne, mille märtsi algul avaldas Rice’i ülikooli James A. Baker III nimeline avaliku poliitika instituut.
Kopsakaim osa sellest jääb Saudi Aramco hooleks, mis on maailma suurim ja arenenuim riiklik naftafirma ning juhib seega FT edetabelit. Pärast naftahinna tõusu alates 2002. aastast on Saudi Aramco käivitanud sugupõlve ambitsioonikaima laienemiskava. Ettevõte kavatseb suurendada tootmismahtu 11 miljonilt barrelilt päevas – 13% praegusest maailma tarbimisest – kõigepealt 12,5, seejärel aga 15 miljoni barrelini päevas.
Sel moel kindlustab Saudi Aramco oma positsiooni maailma võimsaima naftafirmana, lubades Riyadhil jääda naftamaailma keskpankuriks – avada kraane, kui naftat napib, ja sulgeda, kui hinnad langevad allapoole küllaldast taset.
Rahvusvahelised naftafirmad ja peamiste tarbijariikide juhid on aktsepteerinud Saudi Aramco ülemvõimu. Kuid väiksemate riiklike naftafirmade rahvusvahelise mõju kasvu on olnud keerulisem seedida. Möödunud aasta lõpuks on BP ja Shelli taolised firmad minetanud oma juhikoha maailma aktsiaturgudel: Gazprom ning PetroChina (millest 88% kuulub CNPC-le) on kerkinud suurimate börsil noteeritud energiakontsernide seas teisele ja kolmandale kohale.
Üksinda jäänud
ExxonMobil, vahest ainus arenenud maailma energiafirma, millel on uute tulijatega võrreldav mõjuvõim, on jäänud tippu üksinda. Ka Gazpromi, Petrobrasi ja PetroChina aktsiakursside tõus jätab teised varju.
Selle muutuse peapõhjuseks on loodusvaranatsionalism, mis sai alguse 1930-ndate Mehhikos, levis 1970-ndatel Lähis-Idasse ning vaibus – ja mõnel juhul taganes – naftahindade alanedes 1980-ndate lõpul ja 1990-ndatel, kuni tuli uus esiletõus. Kontsernid, nagu Mattei loodud Eni, peavad leppima uute lepingutingimustega riikides, näiteks Venemaal ja Venezuelas, kus riigi energiafirmad järjekindlalt haaravad tagasi kontrolli naftaväljade üle.
Venezuela võttis märtsis vastu seaduse, mis annab PDVSA-le enamusosaluse Orinoco vööndi raske nafta väljadel, mis on maailma suurimad. Venemaal haaras Kreml mullu kontrolli Shelli 15 miljardi eurose mahuga Sahhalini saare maagaasiprojekti üle ning kuulutas, et Gazprom juhib arktilise Sˇtokmani maagaasivälja arendamist, taandades rahvusvahelised naftafirmad teenusepakkujateks.
BP tegevjuht lord Browne sõitis märtsis Moskvasse, püüdes vältida Gazpromi värskeima ohvri seisust. Ta pakkus, et BP turustaks tulevikus välismaal Vene firma vedeldatud maagaasi, üritades sel moel tõrjuda Gazpromi katset võtta juhtroll Kovõtka gaasiväljal, mis on üks BP võtmevarasid Venemaal.
Null avastust
Praeguse natsionalismi mõju erineb 1970-ndate omast. Aastal 1975 viis Gulf, üks esialgsest “seitsmest õest”, mis nüüdseks on osa Chevronist ja BP-st, kõik oma vabad investeerimisdollarid arenevast maailmast välja ning tagasi Põhja-Ameerikasse ja Põhjamerele. Praegu rahvusvahelistel naftafirmadel see võimalus puudub. Tegelikult ei ole nad avastanud ühtegi uut välja, millest saaks pumbata üle miljoni barreli päevas, alates 2000. aastast, mil Kashagani väli Kasahstanis sai viimase 30 aasta suurimaks leiuks.
Samal ajal löövad riiklikud naftafirmad kampa, et aidata arendada üksteise reserve, jättes nafta- ja gaasisektori kasvu – ning maailma majandusarenguks vajaliku reservi – uue “seitsme õe” ja neid kontrollivate valitsuste kätesse. Vaevalt saaks selle tagajärjed olla tähendusrikkamad. IEA peaökonomist Fatih Birol hindab, et maailmas jääb puudu viiendik 20 triljoni dollari suurusest investeeringust, mida oleks vaja, et kindlustada piisavad energiavarud järgmiseks veerandsajandiks.
Valitsuste soovimatus lubada riiklikel naftafirmadel reinvesteerida oma hiljutisi ülikasumeid põhjustab muret tulevaste tarnete pärast. Selle asemel kasutavad valitsused tulusid sotsiaalsetel eesmärkidel või raiskavad need ära.
Rice’i ülikooli aruande järgi kulutab Venezuela president Hugo Chávez kaks kolmandikku PDVSA eelarvest oma populistlikele sotsiaalprogrammidele, suunates 2005. aastal sinna pea seitse miljardit dollarit – 1997 läks eelmisel valitsusel selleks 77 miljonit dollarit. Samal ajal suundub Venemaa Gazpromi tulust liiga vähe raha riigi kiviaegse ja tilkuva torujuhtmesüsteemi uuendamiseks, millest IEA hoiatuse järgi vajab väljavahetamist 30%. Iraani NIOC impordib endiselt maagaasi, kuigi kontrollib maailma suurimat maagaasivälja. Naftatoodangu suurendamist või töötlemistehaste uuendamist takistab vajadus rahastada toetusi, mis hoiavad bensiinihinda vaid kümne USA sendi (1,15 krooni) tasemel.
Võrdkujuks sellele, mis juhtub, kui valitsus piirab välisinvesteeringuid, kasutades samas oma naftafirmat põhjatu hoiupõrsana, võib aga pidada Mehhikot. Pemexi allakäik jättis firma välja FT mõjukamate areneva maailma energiafirmade nimistust. Pessimistlikumad vaatlejad usuvad, et Mehhiko hiiglasliku Cantarelli välja kiire vananemise tagajärjel hakkab Ameerika suuruselt kolmas naftatarnija kümnendi jooksul importima rohkem naftat kui ekspordib.
“X-teguriks on [Mehhiko] kongress. Kui Pemex peab pidevat lahingut piisava rahastamise ja mõistliku eelarverezˇiimi tagamiseks, ei saa ettevõte teha küllaldase kindlusega pikaajalisi kavu, ja see nõrgestab tema võimet allakäiku hallata,” ütleb USA rahanduskontserni Sanford Bernstein analüütik Ryan Todd. See süvendaks maailma naftatarnete “tõsist probleemi” järgmise kolme-viie aasta jooksul. Mehhiko jaoks tooks see kaasa 40% maksutulu järkjärgulise kadumise.
Rahvusvahelised naftafirmad aga ei võistle üksnes maavaraomanike, vaid ka rahvuslike naftafirmadega, kes on muutunud loodusressursside otsijateks – nii kerkib energiaturvalisuse teema.
Jimmy Carter, kes surus USA presidendina 1970-ndate naftasˇokkide ajal läbi riigi ajaloo põhjalikema energiaseadustiku, ütleb, et energiajulgeolek on “endiselt oluline probleem, millest kujuneb tulevastel aastatel kasvav kriisiolukord”. Praegune situatsioon erineb tema poolt lahendatust ühes olulises punktis: “Praegu kogeme üleilmset konkurentsi Hiinast ja Indiast, mida polnud siis, kui mina president olin.”
Neist konkurentidest on suurim CNPC, kellel on tänu 88-protsendisele osalusele PetroChinas tugev baas Hiina suure reservi näol. Kuid ettevõtte jõuline suund rahvusvahelise reservi kindlustamiseks muudab ta iseäranis tugevaks.
Toetatuna Pekingi palavikulisest püüdest tagada Hiina arenguks vajalik energia, on CNPC laienenud enam kui 20 riiki Aserbaidzˇaanist Ecuadorini. Ta on pumbanud üle kaheksa miljardi dollari sõjast lõhestatud Sudaani naftatööstusse, kuna teisi firmasid takistab Khartoumiga koostööd tegemast mure inimõiguste pärast. “CNPC määrab uute turgude uutele reservidele ligipääsemise reeglid ning nad muudavad konkurentsi varude, teenuste, kapitali ja turgude pärast,” sõnab West.
CNPC pole aga ainus firma, kes muudab reservi kindlustamise võidujooksu reegleid. Väiksemad rahvusfirmad, nagu Petrobras ja Petronas, ei lase rahvusvahelistel energiajuhtidel samuti öösiti magada.
Näiteks Petrobras on esirinnas ülisügavatest vetest – nagu Brasiilia ranniku lähistelt – naftapumpamiseks vajaliku tehnoloogia alal. Ettevõte kasutab praegu neid oskusi, võisteldes kõrvuti BP ja ExxonMobiliga nii Angolas kui ka Mehhiko lahel.
Malaisia Petronas laiendab end samuti rahvusvaheliselt, näiteks Sudaani ja Birmasse. Rice’i ülikooli aruanne märgib, et umbes 30% ettevõtte tuludest pärineb välismaalt, firma tegutseb enam kui 26 riigis, tootes naftat üle 50 projektis, millest enam kui pooli ta ise juhib.
Lihtsam veenda
Petrobrasi ja Petronasi taoliste ettevõtete eelis on, et nad suudavad lihtsamalt veenda omasuguseid ressursirikkaid riiklikke naftafirmasid. Rahvusvahelised naftafirmad kannatavad endiselt upsakate ning üleolevate äripartnerite maine all, mille nad pälvisid 1980. ja 1990. aastatel.
Shelli naftaotsingute ja -tootmise juht Malcolm Brinded tunnistab seda, kui ütleb, et rahvusvahelised naftafirmad peavad endalt küsima: “Kuidas me selle abielu laabuma saame?” Tema sõnul on Shell ja teised rahvusvahelised naftakontsernid “palju vähem üleolevad kui 20 aasta tagustes partnersuhetes”.
Näited ulatuvad läbirääkimistel kasutatavast toonist kuni kohalike inseneride palkamise ja koolitamiseni infrastruktuuri – näiteks merevee magestustehaste – ehitamiseks, kuigi ettevõtte juhitav projekt ei pruugi seda vajada.
Rahvusvaheliste naftafirmade juhid teevad järeleandmisi, sest usuvad, et praeguse jõudude vahekorra muutumine on lähiajal ebatõenäoline. Totali juht Christophe de Margerie, kes paistis silma Lähis-Idas ja Aafrikas riiklike naftafirmadega sõlmitud lepingutega, lausub: “Ma usun, et see uus maailmakord püsib ka siis, kui nafta hind veidi langeb. Inimesed mäletavad oma südames, et võim on nende käes – läheb aega, enne kui nad muutuvad.”
Kuid ta lisab, et tema optimistlik külg usub, et riiklikud naftafirmad, kellest nii mõnigi võitleb kuivavate väljade ning muude tehniliste ja juhtimisprobleemidega, “võivad lõpuks olla sunnitud kaaluma: hea küll, mida iganes me ütlesime, nende inimestega tasub koostööd teha, sest me vajame neid oma reservi arendamiseks”.
De Margerie ei saaks olla kaugemal enesekindlast seisundist, mida nautis tema eelkäija Totali esiisas CFP-s 60 aasta eest. Kuid see ei ole vaid de Margerie ja tema kolleegide mure. Kui uued “seitse õde” ei suuda oma potentsiaali ellu viia, muutub maailma majanduskasvu jätkumine, Hiina areng ning lääne mugavus ja rikkus vähem tagatuks.
Saudid juhivad mängu
Saudi Aramco
•• Veerand maailma reservist ja võime toota pea kolm korda rohkem kui ükski teine kontsern teeb Saudi Aramco maailma edukaimaks riiklikuks naftafirmaks. Saudide dünastia dikteerib energiapoliitikat, kuid jätab igapäevase strateegia firmat juhtivatele võimekatele tehnokraatidele. Saudi Aramco investeerib 15–20 aastaga 38 miljardit eurot, kuid tema suurimad väljad vananevad.
Gazprom
•• Ükski teine firma ei hoia Euroopat ja üha enam ka Aasiat sedavõrd kikivarvul kui Gazprom. Kremli tööriistana segati firma gaasitülisse Ukrainaga ning vaidlustesse Jaapani ja Hiinaga võistlevate torujuhtmete pärast Siberis, samuti aga Royal Dutch Shelli enamusosaluse ülevõtmisse vedelgaasiprojektis Sahhalin II.
•• Gazprom suurendab oma mõju tehingutega tootmisvallas Kesk-Aasias, sh Iraanis. Tarbija poolel on ettevõtte tung Euroopa turule käivitanud püüded takistada tema juurdepääsu.
CNPC/PetroChina
•• Kõik kolm suuremat Hiina naftafirmat teevad välismaal ambitsioonikaid käike. Kuid China National Petroleum Corporation, millele kuulub 88% börsil noteeritud PetroChinast, on neist suurim ja kõige laiema rahvusvahelise haardega. Enamik PetroChina ülemerevarasid asub emafirmaga kahasse loodud ühisettevõttes ning firma tegutseb enam kui 20 riigis Aserbaidzˇaanist Ecuadorini. CNPC on vaidlusi põhjustavate Sudaani varade ainuomanik.
NIOC
•• Iraan on üks väheseid Lähis-Ida riike, kelle hiiglaslik süsivesinikurikkus on avatud välisenergiafirmade investeeringutele. National Iranian Oil Companyl on partnersuhted Itaalia, Prantsuse, Hollandi ja Norra ettevõtetega ning firma teeb koostööd Hiina ja Vene kontsernidega.
•• Kuid maailma suurim Lõuna-Parsi maagaasiväli on sedavõrd vähe arendatud, et Iraan veab rohkem gaasi sisse kui välja.
PDVSA
•• President Hugo Chávez kirjutas tänavu alla seadusele, mis lubas PDVSA-l haarata kontrolli Orinoco vööndi 30 miljardi dollariste raske nafta projektide üle. PDVSA toodang väheneb, kuid firma mängib endiselt olulist rolli rahvusvaheliste energiaettevõtete käekäigus, kellest mitme lepinguid Venezuelas muudetakse.
Petrobras
•• Petrobrasi tugevus seisneb nafta leidmises ja tootmises sügavalt mere alt. Brasiilia vetes kogutud oskusi rakendatakse Lääne-Aafrika kallastel ja Mehhiko lahes, kus asub firma juhitav Cottonwoodi väli.
Petronas
•• Malaisia riiklikku naftafirmat peetakse eeskujuks, keda teised sooviksid järgida. Kuigi Petronas kuulub kolme suurema vedelgaasi eksportija hulka, ähvardavad Katari, Nigeeria ja Indoneesia firmad ta varju jätta.
Copyright: The Financial
Times Limited 2007, tõlkinud Erik Aru
