Säästlik areng Eesti moodi
Tõik, et elamise vaeva vääriva keskkonna säilitamine nõuab senisest enam jõupingutusi, ohvreid ja loobumisi, on ühtäkki muutunud kogu maailmas päevselgeks. Ehkki seda ei pidanud paljuks kinnitada peaaegu kõik riigipead Rio de Janeiros 1992. aastal, on säästliku arengu ideoloogia jäänud enamasti paberi- ja koosolekutarkuseks.
Rio kokkulepete vaimu on tänase maailma askeldustes sama vähe kui Viru vande meelelaadi Eestimaal, tippkohtumise tähtsaim dokument -- Agenda 21 ei ole allakirjutanud riikidele legaalselt kohustuslik. Mida enam on üht riiki juhtiva valitsuse ees ränki probleeme, seda selgemini ilmneb, et ühepäevaperemehelike liigutuste lühiajalised intressid on valitsemisperioodist kaugemasse tulevikku suunatud arengukavade pikaldaselt valmivatest viljadest magusamad -- valijad haaravad aplamalt selliseid lante nagu töökohtade loomine, välisinvesteerijate kaasamine või infrastruktuuri loomine kui bioloogilist mitmekesisust ohustava projekti peatamine või süsihappegaasimaksu kehtestamine. Juba Rio kokkuleppe sõlmimisel toodi ohvreid -- kahjuks mitte keskkonnakaitse, vaid majanduskasvu altarile. USA president Bush keeldus kategooriliselt vähendamast süsihappegaasi emissiooni, sellele vastukaaluks ei pidanud kolmanda maailma maad võimalikuks võtta vastutust troopikametsade edasise hävitamise eest.
Tiigrihüpe miiniväljale
Teiseks põhjuseks, et jutt säästlikust arengust on jäänud formaalseks, on küündimatus sulandada ellujäämise õpetust inimpraktika erinevaisse sektoreisse riiklike arenguprogrammide tasandil. Kõikehõlmavate säästliku arengu programmide koostamine eeldab spetsialistide täiendavat harimist, analüüse ja prognoose iga majandussektori jaoks eraldi ning sünteesiprotsessi, mis ühtlustaks ja seoks ressursikasutuse, säästlikkuse, oodatava hindade liikumise jms näitajate alusel erinevate sektorite poliitika.
Selleks on vaja head statistilist andmestikku ning mingisuguseidki esialgseid arengukavasid võrdlusvõimaluse tekkimiseks. Kõrvuni oma ainevaldkonda vajunud spetsialistidel tuleb konnaperspektiivist söösta kotkaperspektiivi, universaalidel panna tiivad kokku ja toetada küüned kindlale pinnale.
Endiste sotsialismimaade majandusest räägitakse kui üleminekumajandusest, märkimaks tõika, et senist riiklikku planeerimis-, tootmis- ja jaotussüsteemi ei ole üleöö võimali k muuta tegusalt toimivaks turumajanduseks. Eestis on püütud valida võimalikult kiire arengutee -- praegu toimib kaupade ja teenuste tootmine ja tarbimine juba peaaegu täielikult turumajanduse loogika kohaselt.
Samas on ühiskond vähe kapitaliseerunud ning välja kujunemata on paljud efektiivse turumajanduse sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnakaitselise regulatsiooni mehhanismid. Seetõttu on tekkinud palju plahvatusjõulisi probleemipuntraid -- olgu näideteks kasvõi põllumajanduse kriis, transpordisüsteemi varisemine, regionaalse arengu ebaühtlus või pikaajaline negatiivne iive. Selliste kollete olemasolu teeb mõistagi arengu planeerimise kesk väidetavat tiigrihüpet keeruliseks, sest nende ulatus ja mõju tulevikule on raskelt prognoositav. Selge on vaid see, et sõlmejooksnud eluvaldkonnad hakkavad meie elu mõjutama rängemalt kui päevaskandaalid, mis vähemalt pressist saadavate muljete põhjal näivad kujundavat Eesti poliitika asjaks iseeneses, poliitikaks poliitika pärast.
Püha kolmainsus: Marks, Engels ja Friedman
Friedmanistliku turumajanduse pioneeridest õhkub usku, et turustiihia ise tervendab majandust ja ühiskonda -- umbes nii nagu hunti peetakse heaks põdratohtriks. Viimane ökoloogiline käibetõde ei pea paika olukorras, kus hunte on palju ja põtru vähe.
Poliitikutel ja majandusmeestel, kes on asunud uut Eestit üles ehitama, on silme ees funktsioneeriva turumajandusega lääneriigid. Kuna tegusat alternatiivi turumajandusele ei tunta, siis on turg ise kujunenud kriitikaväliseks eesmärgiks iseeneses. Turumajanduses kui sellises ei ole aga ühtki ideaali ega arengueesmärki peale piiramatu majanduskasvu, mis ökoloogide väitel ei ole võimalik. Turu mõte on ekspansiivne turg ise: tarbida-toota-osta-müüa-vahetada homme rohkem kui täna. Kui me seda ei mõista, tungib basaar meie eraellu, katsub hambaga iga meie senise väärtuse münti ja kuulutab osa neist maksvusetuks.
Kui ei ole märgata riiklikku huvi kriisiolukordade vastu, mille viljadki ei ole veel päriselt küpseks saanud, hakkab sinisilmne turumajandususk meenutama endiste aegade kommunismiusku. Paljud turu-usku poliitikud Eestis meenutavad oma õhinas ortodoksseid punaseid (päris paljud neist on huvitaval kombel endised karjäärikommunistid). Eestis on pärast taasiseseisvumist vähe kõneldud turumajandusega kaasaskäivaist varjudest, ehkki omal ajal ei jäetud tarvitamata ühtki võimalust neile näpuga näitamiseks. Propaganda saavutas liiga paksude värvide kasutamisega soovitule vastupidise efekti.
Inimesed vajavad optimistlikku tulevikumüüti ja suur osa poliitikuist, majandusmeestest ja ajakirjanikest on meeleldi nõus seda looma: seni veel esinevad puudused kaovad, kui oleme üles ehitanud turumajanduse. Osalt vastumeelsusest mineviku suhtes, osalt ka üleminekuaja segastest oludest tingitult on kõrvale heidetud üks sotsialismiaja põhirekvisiit -- planeering, millel on aga oluline koht ka normaalses turumajanduslikus ühiskonnas.
Turumajanduse viisaastaku plaan
Meil armastatakse praegu vähe rääkida sellest, et nn heaoluriigid on valdavalt segamajanduslikud -- riigid suunavad ressursse ja kohandavad seadusandlust neis valdkondades, mis pelgalt turujõudude meelevallas jääksid arengule jalgu. Mõistlik riik püüab määratleda need väärtused, mille püsimajäämist tahetakse meeleldi näha ka tulevikus. Arenenud turumajanduses planeeritakse efektiivsemalt kui plaanimajanduses.
Selle maa palgejooni, kus me sooviksime elada ja lapsi kasvatada, saab ja tuleb visandada. Turumajanduslikus riigis ei tähenda planeering ettekirjutusi saapavabrikule, mitu paari kottasid viisaastaku jooksul toota. Lähtudes andmetest, mille õigsuses võime olla kindlad ja olukorrast, mida sooviksime näha lähemas ja kaugemas tulevikus, on võimalik läbi mängida erinevaid stsenaariume ja osutada optimaalseid arenguteid, mida peaks tagama riigieelarve. Siiamaani on tugevamat planeerimisinitsiatiivi osutanud omavalitsused. Regionaalsed arengukavad saavad reaalseks töödokumendiks sel juhul, kui need on samal lainepikkusel riiklike arengukavadega (eeldusel, et sellised on olemas). Peaksime unustama Riigikogust poppi tegevad kõrvetatud poliitikud nende suvilaisse ja küsima kasvava uudishimuga, mida tehakse Tuleviku-uuringu te Instituudis või millega on hakkama saanud Säästliku Arengu Nõukog u.
Maad matta ei saa
Kas meil on alust arvata, et Eestil on olemas tõsiseltvõetav energiapoliitika, kui EBRD energeetikalaenust on tähtajaks kasutamata kolmandik? üldaktsepteeritud nägemus selles vallas hoiaks ära diskussioonid kaugelt transporditud ja märja põllumajandusturba põletamise otstarbekusest.
Küllap oleme valmis paratamatuse sunnil veel mõnegi aasta sööma eesti võist odavamat Voimixi, kuid valitsused peavad olema suutelised ütlema, milline näeb meie põllumajandus ja maaelu välja viie ja kümne aasta pärast ning milliste vahenditega on see saavutatav. Juhul, kui suur osa maast jääb sööti, siis tuleks praegu rääkida selle metsastamisest. Võime matta kodumaise põllumajanduse, aga maad ennast maha matta ei saa.
Alles pärast seda, kui sajad sellelaadsed küsimused on saanud elementaarsedki vastused, võime hakata maha märkima arenguteed, milleks kohustab meid näiteks Riigikogus vastu võetud Säästliku arengu seadus. Tõsi küll, 80. aastate lõpul aherainemägede jalameil vingeid vandeid andnud eestlaste meeli ei täitnud perspektiiv ühe üldsõnalise seaduse täitmisest, vaid soov toota enestele vaba rahvana hüvesid pilamata maal.
Keskkonnaministeeriumi eestvõttel on praegu teoksil Eesti keskkonnastrateegia. Ehkki on raske ette kujutada, et see võiks praeguse stiihiausu taustal rahuldavalt suhtestuda suundumustega teistes praktilistes sektorites, on teretulnud teadmine, et üks ametkond on asunud joonistama visandit tuleviku-Eesti peisaazhi tarbeks. Kõigis asjus, mis puudutavad meie ühist saatust, võib soovida vaid üht -- näidake rehkendust ka Imelikule.
REIN KURESOO
