Reketitehase loomise ja arengu lugu on äärmiselt mitmetahuline ja huvitav. Võib isegi öelda kaasakiskuv, sest ettevõte on teinud läbi põneva teekonna n-ö välja arenemata sotsialismist roiskuva kapitalismini. Kõikidel nii palju õnne ei olnud, paljudel lõppes jaks. Ka NТТ tehas oli kahel korral pankroti äärel, kuid jäi kõige kiuste ellu ja valmistab praegu tooteid, mis naudivad suurt populaarsust maailma juhtivate lauatennise kaubamärkide seas.

Kõik algas võitlusest alkoholiga

Ammusel 1987. aastal, Gorbatšovi perestroika ajal, kui kogu Nõukogude Liit võitles ühtse innuga ja partei käsul alkoholismiga ning raius maha viinamarjaistandusi, võeti vastu ajalooline otsus – panna igavlev rahvas sporti tegema. Selle otsuse raames tuli Nõukogude Liidu puidutöötlemise tööstuse ministeerium lagedale ideega rajada Eestisse Narva mööblikombinaadi juurde lauatennisereketite tehas. Eeldati, et uus ja ainulaadne tehas hakkab varustama reketitega kogu NSVL-i piiritut territooriumi.

Väärib märkimist, et lauatennis oli nõukogude ajal väga populaarne mäng, NSVL-i rahvaarv oli aga kaheksakümnendatel üle 290 miljoni inimese. Projekti edu oli põhimõtteliselt kindlustatud. Toodangu kvaliteedi tagamiseks soetati Rootsi ettevõtte STIGA litsents, hiigeltehase ehituse eest pandi aga vastutama Narva mööblikombinaadi tehase juhataja Oleg Uglov. Kolm aastat kestnud ehitustööd läksid riigile maksma kuus miljonit dollarit ja tehase tasuvusajaks planeeriti kolm aastat. Tegelikult tasusid investeeringud ära ühe aastaga. 1990. aastal oli tehase rentaablus üle 200%. Algus oli olnud paljulubav.
Paraku oli see ainus aasta, kui tulemused sellisel tasemel olid. Saabus kurikuulus 1991. aasta ja sündmused hakkasid arenema vägagi dramaatilisel moel.

Tehas käis käest kätte

Pärast Eesti eraldumist Nõukogude Liidust jäi tehas ilma kõige olulisemast tegurist – turust. Tundus, et tehase saatus on selge. Nii arvasid kõik, peale ühe mehe – Oleg Uglovi, kes oli andnud endast kõik, et see tehas püsti panna, ja pidas reketite tootmise tehast õigusega oma lapsukeseks. Aastatel 1991–1994 püüdis ta tehast aktiivselt üleüldise kaose, segaduse ja uute tuulte tingimustes päästa.

Ta on ise rääkinud neist aegadest järgmist: „Meie tehas, kus valmistasime ainult kolme reketimudelit, oli orienteeritud hiigelsuurele ja vähenõudlikule nõukogude turule, kuid aastatel 1992–1993 langes see turg pea täielikult ära. Turu lagunemist ette nähes hakkasime otsima muid tooteid, mida oleks võimalik Eesti siseturul müüa. Seepärast avasime 1993. aastal kiiresti uste tootmise tehase. Tegime seda just õigel ajal, sest 1993. aasta detsembriks olid kõik laod reketeid täis ja reketite tootmine seiskus pea neljaks kuuks. Samal ajal kasvas uste tootmine, mis võimaldas meil aega võita, säilitada enamik töökohti ning mis peamine, päästa tehas raskel ajal, kui peamine mure oli, mis edasi saab. Kuid see oli siiski ainult ajutine meede. Meie käsutuses oli moodne reketite tootmise tehnoloogia. Seda ei saanud lihtsalt käest lasta. Vajasime meile tollal nii stabiilsena tundunud lääne turgu.

Otsingutega alustasime 1995. aastal, võttes kasutusele lihtsa meetodi: saatsime laiali ligi 30 koostööpakkumisega kirja. Saime ühe vastuse ... prantslaselt. Kuna see oli ainus, meil aga ei olnud enam aega oodata, siis sai Prantsusmaa uue, juhtiva tehnoloogiaga varustatud reketitehase endale suisa poolmuidu. Seevastu oli uus omanik päris kapitalist, rahvusvahelise ettevõtte BSI omanik, kes lubas meid muu hulgas tellimustega üle ujutada. Nemad, kapitalistid, ju teavad hästi, kuidas ettevõtet vaba turumajanduse tingimustes juhtida. Ühesõnaga, olime lootusrikkad ja arvasime, et võime nüüd kergendusega hingata, kuid tegelikkus osutus hoopis lihtsamaks ja karmimaks. Uue omaniku Prantsusmaal asuv ettevõte oli tegelikult juba tollal pankroti äärel. Meie sellest muidugi midagi ei teadnud.

Kokkuvõttes tegutsesime prantslasest omaniku juhtimise all umbes aasta, 1996. aastal müüs ta oma pankrotistuva ettevõtte koos meie kahjumit tootva tehasega oma itaallasest sõbrale. Viimane ostis kogu kupatuse põhimõtteliselt nagu „põrsa kotis” ja sai olukorrast aru alles aasta pärast, kui Prantsuse filiaal läks pankrotti. Ta esitas kaebuse arbitraažikohtusse, kus asja menetleti ligi kolm aastat. Selge see, et kõigi nende aastate jooksul ei olnud reketitehas itaallase murede nimekirjas just esimesel kohal.

Õigluse huvides tuleb märkida, et kõigi nende aastate jooksul toimunud suhtlus lääne ärimeestega andis mulle isiklikult väga väärtusliku kogemuse. Igas mõttes. Sealhulgas vabanesin paljudest illusioonidest ja roosadest prillidest, mis mul nende äri- ja elutarkuse ning asjaajamise korrektsuse osas olid!”

Ent hädad käivad mitmekesi, sest aastatel 1998–2001 leidis aset nii Aasia kui ka Venemaa majanduskriis. Tehas oli taaskord pankroti äärel. Kõikide nende aastate jooksul oli tehas omanikele nagu käepidemeta kohver – tassida on raske, aga loobuda ka ei raatsi.

Kui teised ei taha, tuleb teha ise

2003. aastal küpses Oleg Uglovi peas plaan teha Rootsi ettevõtte STIGA (kellega koos tehast ehitati) omanikele ettepanek osta tehas itaallastelt ära. Kuid rootslased ütlesid päris viimasel hetkel tehingust ära. Teiste huvitatud isikute leidmine ei kandnud vilja ja sestap otsustaski Uglov selle tehase, mida mitte kellelegi teisele peale tema ei tundunud vaja olevat, ise välja osta. Nii uskumatu kui see ka ei ole, OPTIVA BANK usaldas ettevõtjat nii palju, et andis talle kui eraisikule mitmemiljonise laenu, et ta saaks tehase itaallastelt ära osta. Tõsi, laenu tingimused olid üsna karmid: tähtaeg ainult 1,5 aastat, intress 9,5%, tagatiseks võttis pank kogu tehase koos territooriumiga ja ettevõtja eramu Narva-Jõesuus.

See, kuidas Oleg Uglovil õnnestus laen tagasi maksta ja tehas päästa, on juba hoopis teine lugu.

Esile tasub tõsta asjaolu, et reketitehas on ekspordiettevõte. Ei ole raske ette kujutada, kui keeruline oli Eesti kiiresti kasvava majanduse tingimustes ellu jääda, kui riigisiseselt juhtisid kogu mängu loomupärased monopolistid, kes võisid endale lubada hindade korduvat kergitamist ühe aasta vältel.

Seega on tehase kollektiiv selle kaasahaarava 30-aastase teekonna jooksul pidanud korduvalt ümber häälestuma, ümber õppima, püksirihma pingutama, säästma ja uusi tooteliike otsima, kuid kõige olulisem on alati olnud mitte peatuda, mitte paanitseda ning jätkata uute lahenduste, disainide, klientide ja ideede otsimist. Võib julgelt öelda, et just see paindlikkus ja tehase töötajate lojaalsus aitaski tehasel ellu jääda.

Pealegi osutus ajalooliselt oluliseks ja õigeks otsus, mille tehase juhtkond 2000. aastal vastu võttis – seada suund professionaalsete reketite valiku arendamisele. See tähendab, et asuti tootma puidust reketitoorikuid ja kummist katteid elukutselistele sportlastele. See otsus viidi ka ellu, sest tingimustes, kus Eesti keskmine aastane inflatsioon oli 15% (!) ja ees terendas ühinemine Euroopa Liiduga, ei olnud konkureerimine Hiinaga harrastajatele mõeldud reketite turul enam perspektiivikas. Vaja oli teadusmahukat kallist toodet, millega tehas saaks konkureerida Jaapani ja Euroopa tootjatega. Sellel kursil liigub tehas ka praegu.

Praegu positsioneerib NTT end turul kui suurte kaubamärkide partnerit. Teisisõnu toodab tehas reketeid enamikule juhtivatest kaubamärkidest. Kuid Narva tehasel on ka kaks oma kaubamärki: ATEMI ja DONIER.

Lai valik professionaalseid reketitoorikuid on mõeldud kõrgetasemelistel võistlustel osalevatele sportlastele. Eksootilistest puuliikidest valmistatud toorikud tarnitakse ostjatele koos spetsiaalsete kummist, naturaalsel kautšukil põhinevate katetega. Tehase tehnoloogiad võimaldavad toota mitmesuguste omadustega reketeid: ründe- ja kaitsereketeid või hoopis tasakaalustatud omadustega reketeid. Ettevõte töötab pidevalt toodete täiustamise kallal. Tehasesse on paigaldatud uued laserseadmed, mis võimaldab uusi ideid ellu viia. Tooraine ostetakse sisse Hispaaniast ja Saksamaalt, naturaalne kautšuk Sri Lankast.

Nüüd aga veidi töötajaskonnast. Kõigi aastate jooksul on ettevõttes töötanud tugev, professionaalne ja lojaalne kollektiiv, kellest 70% alustas selle tehase ülesehitamist nullist. „Selle tehase inimesed, tänu kellele oli võimalik see keeruline teekond üldse ette võtta, on meie suurim väärtus.” leiab Oleg Uglov. „Avaldan suurt tänu reketitehase endistele ja praegustele töötajatele nende ennastsalgava töö eest. Nad kõik andsid oma panuse sellesse, et NTT saaks praegu tegutseda ja areneda.”

Jaga
Kommentaarid