Nime jõud maksab
Šampanjad ja vahuveinid
Peter Protic, kes esindab maailma suurimat vahuveinitootjat Freixenet, valab pokaali kihisevat ja sädelevat jooki ning ütleb: ?See on cava, mitte šampanja.? Cava on Kataloonia vahuvein. Nimelt Kataloonia, mitte lihtsalt Hispaania. Nimedest ja mõistetest rääkides on Protic suurem katoliiklane kui paavst ise. Kui Gilles Derazey Prantsuse saatkonna majandusosakonnast viitab vabalt cavale kui šampanja meetodil tehtud vahuveinile, siis Protic on punktuaalne. Método tradicional ehk traditsiooniline meetod on tema eelistatud sõnakasutus.
Alkoholimaailmas tähendab nimi ja päritolu nii kvaliteeti kui ka hinda. Seega on šampanja Champagne?i maakonna vahuvein, cava Kataloonia vahuvein, asti Itaalia vahuvein ja sekt Saksa vahuvein. Protic ütleb, et Freixenet? Eestis müüdavad vahuveinid jäävad poodides 120 krooni kanti. Vein, mis mujal oleks tavaline rahvajook, jääb ka siin kättesaadavaks ainult 20 protsendile ostjatele.
Hoopis hämarad lood on aga hinnakirja alumises otsas. Sõnaga ?šampanja? on asi küll üsna klaar. Kui keegi juhuslikult ka ostab kusagilt Sovetskoje Šampanskoje nimelist, saab tegu olla ainult mõne lattu vedelema jäänud jäägiga. Tootjad ja tooted pole siiski kuhugi kadunud. Vastupidi ? neid on rohkem kui kunagi varem. Pudelid on ikka need tuntud tumerohelist värvi, must-hõbedased sildid peal. Ainult sõna ?šampanskoje? asemel on suurelt ?sladkoje?, ?igristoje?, ?zolotoje? või ?odesskoje?. Ja kohtud on täis kaubamärgivaidlusi.
Nõukogude kaubamärgid
Patendibüroo Turvaja voliniku Olga Treufeldti esimene lause telefonis kõlab: ?On see tellitud artikkel?? Sama ettevaatlik on ka Eve Tammaru patendiametist. Umbusk on mõistetav. Šampanjateema on ses osas veel lausa tühiasi. Poes on kõrvuti Kindzmarulid, millest üks 140-kroonine, teine 50-kroonine. Toodetud Saksamaal, Hispaanias, Bulgaarias, mõned ka Gruusias. Alkoholiregistris on kirjas 66 erinevat Belõi Aisti. Treufeldt muigab: sõltumatut patendivolinikku, kel poleks käsil ühtki seda laadi kaasust, ei saagi leida. ?Belõi Aisti ja ?mutantkurgede? kasutamise õiguse saab praeguseks välja selgitada ainult kohtu korras,? ütleb Treufeldt.
Probleemil on ka puhtpoliitiline tahk. Tugevates maades on asjad selgelt paika pandud. Prantsusmaal tegeleb asjaga geograafiliste tähiste instituut. Sealt liigub info riigi kaudu Euroopa Liitu või Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO). Freixenet? mees Protic ütleb, et samasugune skeem kehtib ka cavade puhul. Hispaanias on oma veiniseadus, mis täpselt määrab, kes, kus ja kuidas võib cavat teha. Ka Eestis on astutud esimesi samme. Geograafilise tähisena on kaitstud Saaremaa juust, Põltsamaa juust, Põltsamaa ja Värska.
Kristine Laidre põllumajandusministeeriumi alkoholikorralduse büroost ütleb, et registrite inimestel on praegu käed-jalad tööd täis. Euroopa Liit nõuab korda kõigi nende šampanjade, cavade, astide, tokaide, portode, madeirade, parmade või ükskõik mis muu nime osas.
Häda on nõukogude ajast pärit märkidega. Paljud nimed jäid justkui ripakile või vähemalt mõned ettevõtlikud ärimehed arvasid, et jäid ripakile. Oma nimede kaitsel on jänni jäänud just nõrgad riigid. Levan Koberidze Gruusia ühest suurimast veinitootjaettevõttest GWS räägib, et nad on loomas veinitootjate ühingut, mis peab hakkama selle küsimusega tegelema. Tulevikku näeb ta positiivselt: ?Rooside revolutsioon tõi asjaliku valitsuse, kes on viinud Gruusia veininimede väärkasutuse probleemi nii Euroopa Liitu kui ka WTO läbirääkimislaudade taha.?
Vlamistamine:
Sampanja ehk traditsiooniline meetod
?? Kõige lihtsam viis vahuveini teha: võta vein, lase sisse veidi gaasi, lisa suhkrut, räigemal juhul ka sorts piiritust, ja lihtsalt müü.
?? Traditsioonilist vahuveini tehakse hoopis teistmoodi. Algul tehakse valmis vein. Siis lisatakse suhkru ja pärmi segu ning asi lastakse teist korda käärima. See võib toimuda suures tünnis, kuid šampanjade ja ka cavade puhul tehakse seda ikka pudelis. Pärm sööb suhkrut ja tekitab gaasi (mulle) ja lisaalkoholi.
?? Kaua aega oli probleemiks pärmijääkide pudelist kättesaamine. Traditsioonilise meetodi kohaselt keeratakse pudel käärimise ajal aegamööda tagurpidi, nii et pärm koguneb pudelikaela. Pudelikael külmutatakse, nii et külmunud pärmijäägid saab ühekorraga eemaldada.
Budweiser versus Budweiser
Ameerika ja Tšehhi õlletootjate rohkem kui sada aastat kestnud vaidlus ei vaibu.
Tõenäoliselt kuulsaim kaubamärgi-päritolumaa vaidlus käib seoses Budweiseri õllega. Maailma suurim õllekompanii, ameeriklaste Anheuser-Busch müüb sellenimelist õlut rohkem kui teisi. Neile, kel lemmikkirjanik Hašek, teavad seda õlut Švejki lugudest. Ometi on tšehhid ja ameeriklased juba rohkem kui sada aastat vihaselt selle nime üle vaielnud.
Lugu sai alguse aastal 1876, kui Mississippi ääres St Louisis õlletehase omandanud Adolphus Busch registreeris kaubamärgi Budweiser. Saksa päritolu immigrant tahtis teha õlut, mis meenutaks kodumaad ja sobiks teistele temasugustele saksa immigrantidele. 1895. aastal pandi Tšehhimaal České Budĕjovice linnas alus õllekompaniile, mis on nüüd teine Budweiseri tootja.
Tüli keskmes olevat nime Budweiser võikski tõlkida kui Budejovicest ehk saksapäraselt Budwarist pärit õlut. Ameerika sakslane küll registreeris selle nime esimesena, kuid alus on ka tšehhide väitel, et sellenimelist asja on nad pruulinud ju sadu aastaid.
Kadunud leping
Esimest korda proovisid kaks firmat probleemi lahendada 1911. aastal, kui sõlmiti ?maailmajagamise leping?. Väidetavalt oli seal kirjas, et Euroopa jääb tšehhidele (sealhulgas sõna ?originaal? kasutamise õigus õllesildil) ning kogu muu maailm ameeriklastele. Jan Maisler Tšehhi saatkonnast Eestis ohkab aga, et kahjuks on leping tänapäevaks kaduma läinud. Ta usub küll, et ameeriklastel on see alles, aga nemad lihtsalt ei näita seda. Nii polegi teada, mis selles mütoloogilises paberis täpselt kirjas.
Kuigi kogu tüli võib vaadata Taaveti ja Koljati võitlusena, pole pilt kunagi päris must-valge. Tõsi on ju ka see, et ameeriklased on rohkem kui saja aasta jooksul pannud hakkama miljardeid dollareid Budweiseri kaubamärgi ülesehitamiseks. Kommunistliku re?iimi lõpp Tšehhis tähendas võitluse uut algust. Anheuser-Busch avas České Budĕjovice linnaelanike südamete võitmiseks St Louisi vabaajakeskuse ja tegi ka mitu katset tšehhide õlletehas ära osta. Tšehhid samal ajal hakkasid oma Budweiseriga uuesti maailma minema. Hetkel on nii, et kui mujal maailmas tunnustatakse peamiselt ameeriklaste Budweiserit, siis Euroopas on seis segasem. Mõnes riigis on võitnud üks, mõnes teine. Patendivolinik Olga Treufeldt ütleb, et Euroopas on tavapäraselt rohkem tähelepanu pööratud ajalooliste piirkondade nimetuste kaitsele ja Ameerikas rohkem kaubamärkidele.
Võitlus pole veel lõppenud. Ka praegu vaieldakse selle üle ligi 80 kohtus. Jan Maisler viitab ka sellele, et České Budĕjovice õlletehas on ainuke tehas, mis pole veel erastatud. Põhjus on rohkem kui selge.
Liiga suur tükk:
Pilsner ja Pilsen
?? Tšehhi linnast Pl?eňist ehk saksapäraselt Pilsenist on pärit teinegi kuulus õllenimi - pilsner. Selle üle vaidlust enam ei käi. Jan Maisler ütleb lihtsalt: ?Anti alla.? Liiga paljud maailma õlletootjad kasutavad seda nime, võitlus oleks lihtsalt mõttetu. Kõike muud aga üritavad tšehhid kiivalt endale hoida. Näiteks on Eestiski üritatud samuti Tšehhimaalt pärit gambrinust pruulida, kuid neile katsetele on kiiresti kriips peale tõmmatud.
