Noorelt koolijuhiks saanu kolm nõuannet, kuidas kooli südamega juhtida
Üks minu hea sõber, kelle tööks on õpetajate koolitamine, ütles hiljuti, et koolid on väga erinevad - oma juhtide nägu. Järveotsa gümnaasium mõjub sõbraliku ja helgena ning selline on vaieldamatult ka kooli juht Siret. Vilistlased saadavad talle spontaanselt kaarte, õpilased andsid talle kooli juubelil üle kaelakee, kuhu igaüks oli lükkinud ühe pärli (koolis õpib 670 last!), õpetajad andsid talle pidulikult üle tänukirja. Mullu valiti ta Haabersti linnaosa parimaks haridusjuhiks. Uurisin Sireti käest, kuidas temast sai südamega juht.
Olid töötanud viis aastat Maardu gümnaasiumis õpetajana, kui sinust sai Järveotsa gümnaasiumi direktor. Milline oli algus uues ametis pea kümme aastat tagasi?
Raske. Alustain 16. augustil 2006. aastal ja kohe tuli astuda õpetajate, õpilaste ja vanemate ette. Nii suure publikuga polnud mul varem kogemusi olnud. Viisin astmete kaupa läbi viis aktust - igale astmele tahtsin edastada oma sõnumi. See oli mulle oluline, sest nad nägid mind ju esimest korda. Tagantjärgi paneb see mind naeratama. Sain hakkama!
Õnneks polnud kõik ka päris võõrad, sest teadsin paljusid kolleege oma praktika ajast. Nimelt käisin klassiõpetaja õpingute ajal Järveotsas kahel korral praktikal. Andsin 3. ja 4. klassile tunde. (Olgu etteruttavalt öeldud, et oma toonastele õpilastele andis Siret üle ka lõputunnistused - siis juba kooli direktorina.)
Kuidas sind uues ametis vastu võeti?
Alguses ikka umbusuga. Tundsin kriitilisi pilke, sain märkusi ja hinnanguid, mis polnud objektiivsed. Need olid tingitud eelarvamustest. Peamine etteheide oli see, et mul pole kogemust, et ma olen nii noor. Ma küsisin vastu: kas teie ise olete kõik sündinud õpetajad ja koolijuhid? Kogemused tulevad ju tegutsedes. Ma pole allaandja tüüp, aga kui mul poleks õpetajate hulgas olnud mõistvat tuumikut ja toetavat hoolekogu, siis ma oleks täna ilmselt teises kohas. Neilt sain jõudu, et edasi minna.
Olen alati pidanud õigeks lähenemiseks dialoogi. Kui tunnen, et mingigi probleem on päevakorral, siis räägin sellest. Mulle meenub seik, kui pidin lahendama probleemi ühe vanema kolleegiga. Tema reaktsioon oli kõike muud, kui see, mida ma oleksin oodanud. Ta ei süvenenud üldse. Mäletan, et panin klassi ukse kinni, istusin ja mõtlesin, mis nüüd just toimus. Siis läksin uuesti tema juurde. Ma olen visa ja seda meelt, et vastastikku tuleb üksteist austada ja kuulata, mis teisel öelda on. Oli ka neid, kes otsustasid sel aastal töökohta vahetada. Pärast aastat ametisoldud aega vajasin uut sekretäri, huvijuhti ja õppealajuhatajat. See hetk oli kõige raskem, mul tuli teha õigeid valikuid.
Kuidas sa selle olukorra lahendasid ja kas valisid õigesti?
Vaatasin kohe, kas oma majas on vajalikku potentsiaali. Et inimesi paremini tundma õppida, korraldasin erinevaid koolitusi. Panime koolitajatega kokku läbimõeldud kava, kus rõhuasetus oli meeskonnatööl. Õppealajuhataja on minu parem käsi ja oli väga oluline leida inimene, kes minuga ühte joont ajaks. Mul oli kandidaat välja valitud, aga talle ma seda ei öelnud. Tegin teadlikult ja visalt taustauuringuid ning isiksuseprofiili analüüse. Panin ta endaga samasse gruppi, et teda tundma õppida. Hiljem on ta mulle rääkinud, et oli vargsi imestanud, miks ta sellises grupis oli. Mulle tundus selline lähenemine loogiline, tegin asju nii, nagu õigeks pidasin. Olen hiljem kuulnud, et see on noorte juhtide taktika. Mina arvasin siis, et kõik talitavad sel moel.
Tegin õige otsuse ja sain väga hea õppealajuhataja. Praegu töötab ta Emmaste kooli direktorina. Läks korra juurte juurde Hiiumaale puhkama ja jäigi. Siit mulle tarkus, et enam ei lase ma kedagi „juurte juurde". (naerab)
Maja seest leidsin ka huvijuhi, kes töötab praeguseni selle koha peal. (Siret koputab lauale, et seda mitte ära sõnuda.) Sekretär tuli väljastpoolt maja. Haldusjuht, raamatukoguhoidja ja nii mõnigi õpetaja (näiteks kaks noormeest, kes matemaatikat õpetavad) on meie kooli vilistlased. Hindan seda kui positiivset tagasisidet.
Kas pärast uue tuumiku leidmist läks elu lihtsamaks?
Järgmiseks tuli korraldada kooli juubelit ja sellise ürituse organiseerimise kogemust mul ka ei olnud. Meeskond oli mul hästi toetav, vilistlased lõid aktiivselt kaasa ja panid välja märkimisväärseid auhindu. See oli pingeline üritusi täis nädal, aga pärast oli hea olla ja tagasiside oli ka positiivne.
Ja siis tuli kooli remont! 2008 hakkasime planeerima ja 2010 sai tehtud. Kolisime remondi ajaks kahele pinnale - Akadeemia ja Õismäe teele. Hindan väga kõrgelt neid kolleege, kes pidid käima kahe maja vahet tunde andmas. Olime terve aasta asenduspindadel ja mitte kordagi polnud nurinat.
Maja kolimiseks korraldasime talgud. Kartsin, et olen sel laupäeva hommikul päris üksi, aga paljud õpilased ja lapsevanemad tulid appi - kolimine käis üllatavalt kiiresti ja kergelt. Tõeline kogukonna ja kooli koostöö.
Tagasi mõeldes paneb see mind naeratama. Esmaspäeviti olid mul koosolekud ehitajatega - tuli mõelda, mis, mida ja kuhu. Mul puudus igasugune ehitusalane kogemus, ma polnud varem isegi korterit remontinud. Siis sai parima tulemuse nimel käidud nii ehituspoes kui ka mööblifirmadega suheldud. Vilistlased saatsid pilte värvilahendustega ja lapsevanemad olid nõuga abiks. Õpetajad olid aktiivsed ja tegid omalt poolt sisekujunduse osas ettepanekuid. Keemiaklassi põrandale vastupidavaima PVC-katte valimiseks kutsusin ühe oma kolleegi meie juurde katseid tegema. Sellised asjad tuleb kõik läbi mõelda.
Ületamatuid raskusi ei ole, kõik keerdkäigud on võimalik lahti harutada, kui vaid vastastikust usaldust ja soovi on.
Millal tundsid seda, et oled päriselt omaks võetud?
Stopperiga ma aega ei võtnud ja joonlauaga ei mõõtnud. Kõigil oli aega vaja, et mind tundma õppida. Tegin tööd selle nimel, et meie koostöö sujuks. Ainult koos, üksteist mõistes, usaldades ja toetades saame anda lastele parimad teadmised ja oskused, mis neid elus edasi viivad.
Millised kolm olulist märksõna sa omajuhtimisstiilist esile tooksid?
Märka ja tunnusta inimesi, koolita neid ja kaasa võimalusel otsuste tegemisse. Muidugi on otsuseid, mis tuleb juhina endal vastu võtta, aga suuremate asjade langetamisse kaasan alati meeskonda - arutleme, mõtleme läbi, teeme koos...
Siret Paasmäe jagab ma kogemusi ja teadmisi ka 9.aprillil toimuval "Uute juhtide tõukefoorum: 100 ideed" konverentsil.
