Ärileht otsustas reklaamimehe juttu kontrollida ja võttis seejuures abiks ajakirjas Eesti Loodus ilmunud kiilidest kirjutatud artiklid. Olgu müstikaga, kuidas iganes, aga Eesti 54 kiililiigist on Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisadesse kantud seitse: rohe-tondihobu, valgelaup-rabakiil, hännak-rabakiil, suur-rabakiil, rohe-jõgihobu, ida-jõgihobu ja pronkskõrsik.

Eesti suurimad putukad – kiililiste seltsi kuuluvad tondihobud – on väga osavad ja kiired nii maanteel ja metsalagendikul kui ka rabas ja mitmesuguste veekogude kallastel, kus nad jahivad toiduks väiksemaid putukaid.

Peale kiire lennu ja osavate manöövrite tõmbavad kiilid tähelepanu ka oma säravate värvidega. Ent erinevalt liblikatest, kel märkame eeskätt värvikirevaid tiibu, on kiilidel kõige erksamad pikk tagakeha ja suured helklevad mosaiiksilmad.

Äsja vastsekestast väljunud kiil on väga nõrk ja kergesti haavatav. Tema tagakeha on kahvatu, tiivad kortsus ja pehmed. Kulub mitu tundi, enne kui kiil suudab lendu tõusta, ja mitu päeva, kuni ta omandab täiskasvanud kiilile omase värvierksuse.

Kiilid on röövtoidulised loomad. Nii vastsed kui ka valmikud toituvad väiksematest putukatest, kellele nad aktiivselt jahti peavad. Vastsed varitsevad veetaimede vahel ning ründavad veekogu põhjas kõike, mis neile söödavana tundub ning kellest jõud üle käib, isegi kalamaime.

Valmikud toituvad lendavatest putukatest: sääskedest, kärbestest, liblikatest ja ka väiksematest kiilidest. Rohe-tondihobu tavatseb toidujahile lennata hämarikus, enne päikeseloojangut.

Kuigi kiilid on ise aplad röövputukad, peetakse jahti neilegi. Väiksemaid kiilivastseid söövad suuremad röövputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma järglasi. Tugevaid tiivulisi täiskasvanud kiile püüavad lennult kärbsenäpid ja pääsukesed.