„Siiamaani enamik inimesi ei armasta nõukogudeaegset arhitektuuri. Oma koduks tahetakse hoopis pliiatsiteks treitud palkidest maja. Mina jälestan neid,” räägib Kalm intervjuus ajalehele Põhjarannik ning tõdeb, et saab rahvaliku maitse vihast nõukogude ehituspärandi vastu aru: “Kõik need katkiminevad torud ja see mustus ning räpasus üldkasutataval pinnal.”

Samas väidab Kalm, et üks osa vihast nõukogude ehituspärandi vastu hakkab ümber saama. „Kui 1990. aastatel leiti, et tuleb ehitada lahmakaid villasid mere äärde, sest nõukogude võim olevat ahistanud inimesed mõttetult kitsukesse keskkonda, kus üldse elada ei saa, siis nüüd on majanduslik reaalsus kohale jõudnud.”

Iga ruutmeeter maksab: elektriarved, küttearved, märgib Kalm. “Massiliselt ehitatakse korterelamuid, mille planeering on väga sarnane nõukogudeaegsetega. Tallinna korteriturul domineerivad praegu kahetoalised korterid — täpselt nagu nõukogude ajal ehitatud elamufondis.”

Arhitektuuriteadlane väidab, et nõukogudeaegsete korterite plaanilahendus on suuresti parem — inimlikum ja professionaalsem, kui kinnisvaraturule paisatavad uuselamute väikekorterid. „Tallinna uutes majades näeme kehva planeeringut. Seal on nii palju lõtva — arhitekti haltuurat, mis nõukogudeaegsetes oludes oli välistatud.”