••Hans H. Luik (H.H. L.): 1992. aasta kevadel, kui Eestisse tulite, oli inimeste palk 15-25 dollarit kuus. Täna on 50 korda rohkem, kuid näod ei ole vist nii rõõmsad kui toona?

Ardo Hansson (AH): Ega tookordki polnud inimesed üleliia rõõmsad. Ja elatustase ei ole 50 korda tõusnud, sest inflatsioon tuleb maha arvestada. Alumise otsa palgad hakkasid vabas Eestis kohe tõusma, sest väliskonkurents surub just töötajate alumise otsa palku üles.

Aavo Kokk (AK): Olete vilunud majanduse vaatleja. Mille pealt tunnetate, milline on inimeste olukord? Kaubanduskeskuste parklad on täis. Tänavale ilmub uusi autosid, kuigi praegune ametlik majanduskasv on väike. Kusagil on vastuolu, ja loodetavasti pole selle nimeks musta raha käive?

A. H.: Vaatan tööhõivet, palgakulu, inflatsiooni, riigi jooksevkontot. Paradoks on selles, et viimaste kvartalite majanduskasv tõesti vähenes, kuid maksud laekuvad kenasti. See, mis ära langes, on ilmselt raudtee-, mere- ja autoveod. Meie maksuamet saab aga rahvusvahelises võrdluses kiita.

••A. K.: Kas tänapäeva keskpankurite vaade ei ole liiga rahanduslik? Euroopa keskpankade presidendid on enamasti majandusteaduse taustaga.

A. H.: See on õige. Teatud meeleolude baromeetrit tuleb jälgida, need on nn pehmed majanduse indikaatorid. Erafirmad küsitlevad ettevõtteid, millised on nende ootused tuleviku arengute kohta. Näiteks, kas nad plaanivad investeerida rohkem kui seni. Ettevõtja on ju n-ö asja sees ja oma valdkonnas peentunnetuse omandanud. Viimased näitajad on olnud kergelt positiivsed. Ka Euroopa „kõvad näitajad" lähevad juba paremaks, mis kinnitab, et tegelikkus ja tunnetus käivad ühes taktis.

Mis Eestisse puutub, siis ei tasu unustada, et Eestit tabas 2008. aastal korraga kaks kriisi, kohalik kinnisvara kukkumine ja globaalne finantskriis. Kolmas karm tegur oli ka: eurole ülemineku fiskaalne pingutus.

••H. H. L.: Eesti majanduslangus purustas 2008-2009 Euroopas kiirusrekordi, kahe aastaga kukkusime 20%. Järelikult püstitasid Eesti Pank ja statistikaamet siis ka vale planeerimise rekordi? Ennustati ju majandustõusu?

A. H.: Üleilmset majanduslangust ei näinud peaaegu keegi ette. Ütlen niipalju, et kinnisvara ehitamist oleks pidanud ohjeldama. Tagantjärgi targana oleks võinud laenuvõtjatelt rohkem omavahendeid nõuda. Laenusaajatele kehtisid liiga leebed nõuded, samas kui pankade kapitalinõuet ja likviidsuskordajaid suurendati õigeaegselt.

••H. H. L.: Ütlesite, et Eestit tabas korraga kaks kriisi. Hämmastaval kombel ei tabanud need kriisid meie panku. Kui vaadata, siis elanike pensionifondid on sügavas miinuses. Korterite väärtus on kukkunud, börsifirmade aktsiatest oleks nagu sõda üle käinud. Riik hoiab „ajutiselt" tõstetud käibemaksu ikka 20% peal. Meie kolm suuremat panka aga on 2009. aasta jaanuarist kuni tänaseni teeninud 753 miljonit eurot ehk üle 10 miljardi krooni kasumit. „Suur kolmik" Swedbank, SEB ja Nordea said kahjumit ainult 2009. aastal, seegi polnud kõik rahaline kahjum, vaid osalt halbade laenude teoreetiline allahindamine. Juba järgmisel aastal teeniti 110 miljonit eurot kasumit ja 2011. aastal 272 miljonit ja nõnda edasi... Ühesõnaga, kõik teised turuosalised said koleda kolaka, pangad aga väljusid kriisist elegantselt. Ütleks, et kannatusi ei jagatud võrdselt.

A. H.: Samadel pankadel näiteks Lätis-Leedus ei õnnestunud kahjumeid vältida ja Balti pangandusturgu võetakse tihtipeale tervikuna. Pankade kahjum, mis algas juba 2008. aastal, tekib põhiliselt laenuportfellide allahindamisest. Kriisi möödudes aga hindab pank korralikult käituvad laenud taas üles. Mingis osas tuligi pankade kasum nendest üleshindlustest. Kui laenukahjumite kasumisse pööramist poleks toimunud, oleks kogu pangandussektori puhaskasum aastatel 2011-2013 olnud kuus protsenti väiksem. Ega see ju paha polnud, et meie suured pangad, ja teisedki, kriisis püsti jäid.

Arvan, et pangad said õppetunni ja mitte ainult psühholoogiliselt. Nad laenasid liiga lahkelt. Tänaseks on laenuandmise mudelit ümber tehtud. Ja eriti lätlastele-leedulastele laenatakse nüüd kõrgema marginaaliga, kuna risk on suur. Rootsi kodanikega pole aga sellist halba õppetundi toimunud ja seetõttu saavad nad ka kergemini laenu.

••H. H. L.: Kui nimetada eesti keeles pankade nimesid, kes meil tegutsevad, siis saame Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB). Peale selle Pohjola. Oleme täiesti Skandinaavia haardes. Unicredit lahkus, see on väga suur Euroopa pank. Kas Reiffeisen või venelaste Sberbank ei ole tahtnud Eesisse tulla? Mida kuulete kui finantsinspektsiooni nõukogu esimehe asetäitja?

A. H.: Minu teada neid nimesid ei ole siia tulnud. Mõnikord küll sondeeritakse pinda, kuid sellised päringud ei jõua nõukogusse. Üldiselt on maailmas toimunud väike paradigma muutus - kui pangad laienesid buumi ajal, siis nüüd tõmbuvad nad tagasi oma regiooni. Needsamad Rootsi pangadki on Venemaal hakanud sulgema. Meile on aga Rootsi ju väga ligidal. Austria pangad tegutsevad jällegi oma naabruskonnas.

••A. K.: Mis siis on 2008. aasta lõpust saadik pankade finantsseisuga toimunud?

A. H.: Pangad on kapitali koju Skandinaaviasse tagasi viinud. Viimase viie aastaga on väljaantud laenude hulk kahe miljardi euro võrra vähenenud, hoiused aga kahe miljardi euro võrra suurenenud. Laenu antakse vähem ja ka saada tahetakse vähem. See on sobilik tendents. Varem oli meie areng ehitatud välisraha laenamisele ja ühe hoiustatud euro kohta anti välja 1,7 eurot laenu. Praegu antakse 1,09 eurot. Laename seda, mida ise hoiustame.

••H. H. L.: See teeb pankade teenistuse üpris riskivabaks.

••A. K.: Eesti eraisikutel on hoiuseid ligi neli miljardit eurot, ettevõtetel ligi viis miljardit. Kui lisame pensionifondide raha, siis on eestlaste säästud suuremad kui laenud. Kas meil napib säravaid mõtteid, kuhu raha paigutada?

A. H.: Ettevõtete investeeringud on tõesti nõrgas seisus. Mõnes teises riigis, kus olukord on raskem, teevad firmad siiski investeeringuid, kasutatakse ära praegust soodsat keskkonda. On ju intressimäärad madalad. Ka kodumaised ettevõtjad võiksid tegutseda. Mida investor Eestis kardab, ma arvan, on palgasurve - palgad on kasvanud viimase kuue kuu jooksul nii kiiresti, nagu nad pikas perspektiivis kasvada ei saa.

••A. K.: Kui lisame hoiustele ja pensionifondidele Eesti Panga reservid ja mitmesugused valitsuse rahapaigutused välismaal, siis tuleb välja, et Eesti paigutab rohkem raha väljapoole, kui Eestisse sisse võtab. Ise tahame veel olla kasvav majandus. Kuidas saame üle keskmise kasvada, kui oleme alla keskmise laenuvõtja?

A. H.: Mõnes mõttes maksame praegu tagasi oma kergemeelsust laenubuumi ajal, mis algas pisut vähem kui kümme aastat tagasi. Eesti erasektori välisvõlg kasvas meeletult suureks. Nüüd oleks vaja seda tagasi maksta. Kuigi jooksevkonto on enam-vähem tasakaalus ja Eestisse tuleb otseinvesteeringuid, liigub laenuraha netoarvestuses praegu veel Eestist välja. Lühiajaliselt on see miinus, et laenuressurssi jääb Eestisse vähem. Aga samas kannatame selle võlakoormuse all, mille eufoorias endi õlule võtsime.

Samamoodi maksab buumis võetud laene praegu tagasi Hispaania. Majapidamiste ja ettevõtete laenukoormust tuleb kuidagi vähendada. Head projektid võivad mõnikord jääda rahastamata, kuna end on juba varem lõhki laenatud.

••H. H. L.: Kas usute, et ka Eestis on ärimeestel häid projekte? Pankurid räägivad, et laenuraha nagu isegi oleks ja see on pretsedenditult odav. Ideid ei ole.

A. H.: Kas nüüd lausa pretsedenditult, ent Eestis on laen praegu odav, jah. Kui pankade seisukohast vaadata, siis igakuises arvestuses laenamine praegu suureneb.

••H. H. L.: Järsku kurikuulus kinnisvara hakkab jälle mullitama?

A. H.: Osa läheb kinnisvarasse, jah. Aga kinnisvarahindade kasvu ei saa põhjendada madala laenuintressi toel suurenenud laenamisega. Ostjad on inimesed, kel on vabu vahendeid, ja nad otsustavad pigem kinnisvara osta, kui raha panka seisma panna. See kütab turgu tagant.

••H. H. L.: Tuleb välja, et rahval on täna suuremad säästud kui kunagi varem ajaloos. Kuid kuidas need jaotuvad? Kas nõnda, et on paljudel inimestel väheke „kirsturaha" või on üksikutel kröösustel, kes on näiteks midagi hiljuti müünud, suured hoiused?

A. H.: TNS Emori värske uuringu andmetel jääb 55% peredest pärast esmavajalikke kulutusi ja laenumakseid raha üle, et säästa. Selliste perede hulk kasvab ja oli vanasti väiksem. Ikkagi on hoiustamine väga ebaühtlane ja on ka inimesi, kes ei saa mõelda säästmise peale.

••H. H. L.: Hoiustelt makstakse nutust intressi. Kas te ei tahaks valitsusele ettepanekut teha, et inimeste hoiuseid käibesse tõmmata? Teha mingi investeering riigi tagatisel, näiteks jupp olulist maanteed või Rocca al Mare ristmik või ulmelise tehnoloogiaga meretunnel Soome. Venemaal on libaraha „emakapital", millega lapse saanud pere saab tasuda hariduse või korteri eest.

A. H.: Tavaliselt hoiab majandust käigus tarbimine. Te mainisite, et supermarketite parklad on kundede autosid täis. Kui nüüd säästud käibesse paisata, siis tekib inflatsioon. Näiteks kui hakata taolist public-private partnerluse teelõiku Tartu maanteele ehitama, siis ajame palgakulud seal kõrgeks. Keegi teine, kes alustas aga oma tehase ehitust, läheb palkade tõusu tõttu pankrotti.

Kui oleksime sellises nõudluse kurvis, kus tööjõudu on üle, siis võiks mõelda rahvalike investeeringute peale. Aga me ei ole. Kõige parem on edasi liikuda tasakaalu hoides.

••H. H. L.: Kui Eestisse 1992. aastal tulite, olite selge jutuga liberaal. Kirjutasite Ekspressis, et Paldiski maantee putkad on kaupa täis ja Kaubamaja letid on tühjad, sest nii toimib turunõudlus. Soosisite valikuvabadust.
Nüüd aga näeme, et ilma piiramiseta läheme hulluks. Näiteks kiirlaenusid võttes. Samuti on rahvas sel ajal, kui Eestist ära olete olnud, himukalt jooma hakanud. Siinmail süstitakse end surnuks ja ka kasiinode ohvritest ei ole puudu. Kas siinne ühiskond on lollivõitu, ei oska inimesi ohjeldada?

A. H.: Niimoodi tembeldada ei tahaks. Need on väga empiirilised küsimused ja ma ei tunne neid valdkondi, et öelda, kuidas neid on kõige parem reguleerida. Näen, et probleem on olemas. Tuleb vaadata teisi maid, kel on ohjeldamine õnnestunud. Sama SMS-laenude probleemi on mitmetes riikides suudetud ohjes hoida. Mul ei ole ideoloogilist seisukohta, et iga asi peaks olema vaba.

••H. H. L.: Nii et ikkagi reguleerida.

A. H.: Mõistlikult. Üks asi on kindlasti keskkond, mis on palju muutunud. 1990-ndate aastate alguses valiti tihti nn liberaalseid lahendusi, sest riigi haldussuutlikkus oli peaaegu olematu. Nüüd oleme aja jooksul suutnud oma riiki ehitada ja valikud võivad olla teistsugused. Tekivad juba teatavad maailmavaatelised valikud ja tubli amet või asutus on suuteline mingeid asju muutma, ellu viima.

Vanemas eas kipud olema rohkem mitte just konservatiiv, aga vaikselt sinnapoole. Ma ei usu, et ma vanasti väga dogmaatiline olin. Ma ei taha, et öeldaks, et olen konservatiiv või liberaal või vasakpoolne. Inimestega ei ole nii, et on ainult kahte või kolme sorti. On seinast seina.

••H. H. L.: Mis ime see on, USA trükib hoogsalt raha, ja ka Euroopa Keskpank andis kommertspankadele kaks aastat tagasi peaaegu triljon eurot - aga pöörast hindade tõusu ei järgnenudki? Kas Adam Smith võimaldaks seda nähtust seletada? Mõni mees, nagu ka siin küsija, suisa ootab inflatsiooni. See aitaks võlgu maksta.

A. H.: Keerulisi aegu on raske seletada. Kui pangad oleksid keskpanga raha majapidamistele ja ettevõtetele välja laenanud ja see oleks ringlusse läinud, siis oleks ka mõju inflatsioonile suurem olnud. Aga ettevõtete ja kodumajapidamiste kindlustunne on madal ja see mõjutab oluliselt ka laenunõudlust. Pangad hoiustasid saadud raha keskpankades ehk sisuliselt laenasid selle raha tagasi keskpanka. Finantsturgudel valitsevate ärevate aegade tõttu eelistasid pangad ettevaatusabinõuna hoida suuremaid likviidsuspuhvreid. Pankadevaheline laenuturg oli kokku kuivanud, sest pangad ei julgenud üksteisele laenata. Peamine likviidsuse juhtimise võimalus oli keskpangalt laenamine.

Kui kindlustunne peaks suurenema ja kõik rohkem laenu julgeksid võtta, siis hakkaks raha reaalmajandusse imbuma ja mõjutama hinnataset. Kui hinnatase liiga kiirelt tõusma hakkab, tuleb veidi raha turult tagasi korjata. Inflatsioon pole võlgadest vabanemiseks parim viis.

••H. H. L.: Lihtsalt fantastiline mälestus on jäänud, kui aastal 1991 maksin oma noore pere korterilaenu kinni poole aasta palgast.

A. H.: Valisite hea aja. Rubla inflatsioon oli kosmiline.

••A. K.: Euroopa Keskpank on püüdnud saata signaale, et andke rahvale rohkem laene. Hiljuti lasti raha hinna määr 0,25% peale (kommertspangad saavad keskpangast laenata raha 0,25% intressiga - toim). Aga pole märki, et miski elavneks. Kas osalesite istungil, kus Euroopa Keskpanga intress langetati 0,25% peale? Kuidas hääletasite?

A. H.: No tavaliselt ei räägita sellest, kes kuidas hääletas. Lõpuks kõik toetavad neid otsuseid, mis ühiselt langetatakse.

Pankadevaheliste laenude intressimäär on madal, samal ajal on ruumi veel natuke alla tulla. Keskpanga hoiuseintressimäär ju juba on null ja võib põhimõtteliselt minna ka miinusesse. Mõned euroala välised riigid on seda ka teinud.

Poolteist aastat tagasi ei jõudnud Euroopa Keskpanga triljon reaalmajandusse, sest oli mingil määral usalduse kriis.

••H. H. L.: Jänkid põrutasid usalduse kuritarvitamise eest oma J. P. Morgani pangale ennekuulmatu trahvi, 13 miljardit dollarit. Kusjuures osa sellest jaotatakse petetud majaomanike vahel. Meie pensionifondidele Euroopas müüdi samuti seda Ameerika rämpsu, mingite sillaaluste „onu Tomi onnikeste" hüpoteeke, mis olid kenasti AAA-reitinguga hinnatud. Euroopa pole reitinguagentuuridele mingit karistust nõudnud. Vastutust pole.

A. H.: Kindlasti võiks rohkem vastutust olla... Ma ei ole nüüd vaadanud neid Ameerika ja Euroopa lahendusi ega teinud enda jaoks järeldusi, kas üks on liiga karm ja teine liiga leebe. Aga loomulikult võiks võtta just üksikisikuid vastutusele. Trahvida indiviide, see on lõpuks efektiivsem. Kas me ise trahvime inimesi piisavalt suurte eksimuste puhul Eestis, selles on samuti küsimus.

••H. H. L.: Mind paneb imestama Hispaania sotsialisti Joaquin Almunia juhtum. Samal ajal, 2004. aastal, kui Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Almunia karmilt uuris, kas Eesti ikka vastab EL-i tingimustele, ületasid Kreeka, Portugal ja Hispaania hoolimatult riikliku laenamise piire. Almunia oleks pidanud kasvõi „Jõerüüti tegema", aplombiga lahkuma, europarlamendi tribüünilt kõvasti karjuma! Ta ei teinud seda. Ometi võimaldati talle teine perioodi rahanduskomisjonärina ja ka konkurentsikomisjonäri ametikoht. Tema pärast on Eesti Panga hoidlas kummalisi Kreeka ja muid võlakirju.

A. H.: Kuulen seda sel viisil esitatuna esimest korda. Ma ei kommenteeri kellegi üksikisiku juhtumit. Kui tundub, et vastutuse määr on liiga vähene, tuleb selle peale mõelda.

••A. K.: Kui Swedbank soovis oma serverid Eestist ära viia, siis Eesti riigile see ei meeldinud. Võeti kiiresti eriolukorra seadus ja pangaklientide infot hoitakse side katkemise puhuks välismaaga ikka Eestis. Uus Euroopast tulnud kliiringsüsteem aga ongi nüüd selline, kus meie info asub välisserverites. Kas ühel üksikul pangal ei lubatud arvelduste infot välismaale viia, riigipanka aga koheldakse teisiti ja lubatakse?

A. H.: Pangad võivad oma serverid välja viia, kuid peavad sama infot ka varuvariandina Eestis peegeldama, et riigil oleks kriisi ajal jätkusuutlikkus. Ei ole nii, et 100% infost peaks ainult Eestis olema.

••H. H. L.: Miks meie pangad pidid üle minema Euroopa arveldussüsteemile, mis on aeglasem? Miks ei võinud meie oma vana süsteemi kohandada?

••A. K.: 2014. aasta veebruarist asendub Eestis riigisisene rahaülekannete süsteem euroala ühtse maksesüsteemiga SEPA. Rahvusvahelised maksed muutuvad lihtsamaks ja loodetavasti odavamaks. Kuid Eesti riigisisesed ülekanded muutuvad aeglasemaks, maksete kogujad kehtestavad tarbijatele lisatasusid, et uue süsteemi kulusid katta, ja kõik me peame ülekandeid tehes trükkima pikemaid kontonumbreid. Kas pole mitte mage värk, et nii tubli e-riik nagu Eesti ja nii suure eelarvega asutus nagu Eesti Pank ei ole suutnud leida IT-lahendusi, et meie senine väga hea maksesüsteem ja SEPA pakutud võimalused tõhusalt kokku panna?

A. H.: Rahvusvahelised maksed on tänu SEPA-le tegelikult juba Eesti inimeste ja ettevõtete jaoks odavamaks muutunud. Hinnanguliselt on 2011. aastast pangakliendid tänu sellele säästnud üle 20 miljoni euro. Järgmise aasta veebruaris toimub ainult standardite lõplik ühtlustamine, mis nüüd juba mõjutab ka riigisiseste maksete formaate ja muid tehnilisi aspekte. Kui seni on Eesti Pank pakkunud pankadevahelist jaemaksete arveldusteenust, siis uues olukorras konkureerisime kommertspankade jaoks võimaliku teenusepakkujana rahvusvaheliste makseteenuseid pakkuvate ettevõtete kõrval. Meil ei oleks olnud majanduslikult mõistlik ise arendada välja uutele standarditele vastavat platvormi, kuid koos ühe Prantsuse firmaga tegime siiski pankadele minu arvates üsna hea pakkumise. Arvelduste kiirus oleks säilinud ja hind olnuks senisest veidi odavam. Pangad siiski eelistasid partnerit, kellega nad töötavad rahvusvahelistelt ka gruppide tasandil ja kelle teenus oli veelgi tunduvalt odavam. Edasi on pankade valiku koht, kas see kajastub kuidagi ka nende klientide poolel. Mul on põhjust loota, et see mõningane arvelduskiiruse langus on vaid ajutine.

Mis puudutab aga võimalikke lisatasusid, siis meie hinnangul ei ole küll õige SEPA-le viidates küsida täiendavaid tasusid näiteks uuelt e-arve püsimakse teenuselt, mis on olemuslikult kliendi jaoks sama kui varasem otsekorraldus. Loomulikult tõi e-arve lahenduse väljatöötamine seda kasutavale ettevõttele kaasa kulusid, kuid eks tehnoloogilised uuendused ja investeerimisvajadused on ju pidevad. Pangad küsisid ka varem otsekorraldusega klientidelt raha koguvatelt ettevõtetelt teenustasusid. Loomulikult on iga ettevõtte enda otsus, kuidas enda teenuste hinnakirja kehtestades oma kulud kaetud saab, kuid minu hinnangul on siin SEPA varju pugemine põhjendamatu.

••H. H. L.: Üks pangajuht ütleb, et oleks võinud meie pankadele karmimalt peale suruda. Euroopa jaoks on STEP2 kiirem lahendus, Eesti suhtes aga tagasiminek. Mis siis eriolukorras nüüd saab, kui side teiste riikidega katkeb?

A. H.: Suuremad pangad on teinud sisemisi ettevalmistusi, et sidekatkestuste korral oleks sularaha kättesaadavus ja makseteenused elanikkonnale kättesaadavad. Peab leiduma viis Eestisse teatada, kui üks ühendus on maas, siis mis välisriigis töötavas maksesüsteemis on toimunud ja millised on pankade rahapositsioonid. Ei ole enam nii, et keskpank lööb rusika lauda ja määrab. Enamikus riikides ei ole enam oma maksesüsteeme, nad on Euroopas kasutatavatele süsteemidele üle läinud.

••A. K.: Räägime võlgade andeksandmisest. Kreeka ja Portugal on saanud jooksvad tulud-kulud tasakaalu, välja arvatud minevikus võetud hiigellaenude teenindamise kulud. Riigis kasvu ei ole ja inflatsioon tagasimaksmist ei kergenda. Kaua see olukord saab kesta? Hiigellaenu olemasolu on justkui igavene koorem.

A. H.: Andeksandmine ju osalt toimus. Euroopa rahandusministrid otsustasid, et osana laenupaketist antakse üks osa Kreekast teenitud intressidest tagasi. Aga lõpuks peavad need laenupaketid tervikuna kunagi parlamentidesse otsustamisele tulema, ma arvan.

••H. H. L.: Kuidas Jürgen Ligi sai siiski Euroopas sellise žesti teha? Üksi, ilma riigikoguta otsustada, et ei soovi tagasi 25 miljonit eurot? Samal ajal pole riigikogu näiteks taastanud laste huviringitoetust. Kuidas Eesti Pank asjale vaatab, kas ministril on voli solidaarsuspuhangus riigi rahast loobuda?

A. H.: Arvan, et ainuisikuliselt ei saanud ta otsustada, et seda raha ei tooda kunagi Eestisse. 17 ministrit istusid seal, igaüks pidi tagasi minema oma kodumaale otsust küsima. Kui teaks, mis valikuvõimalus neil oli: kas oli nii, et otsustad midagi, jääd ellu, ei otsusta, ei jää. Kui alternatiiv oli niisugune, et ühel juhul pandi Euroopa hoopis teisele trajektoorile ja paremale, kui oleks olnud allapoole spiraal, siis mõistan neid. Otsuse tegi eurogrupp ehk euroriikide rahandusministrite koosolek. Otsustati, et anname selle arveldusliku osa üle riigieelarvetest, ent see ei kohusta keskpankasid tekkivat auku oma dividendidest otsekohe kinni maksma.

••H. H. L.: Nii et 25% kasumist, mille hiljuti otsustasite Eesti Pangast valitsusele üle kanda, ei olnud Ligi selle lubaduse katteks?

A. H.: Ei. Juhtub olema veidi sarnane summa. Eesti Panga nõukogu hindas meie bilansi seisu ja riske ning leidis, et peale provisjone ja kapitalipuhvrit võime välja maksta 8,5 miljonit eurot riigieelarvesse. Kreeka asi oli arvestuslik ja eraldi, mehaanilist seost ei ole, kuna käiks kõigi põhimõtete vastu, et rahandusminister saaks helistada keskpanka ja öelda: kandke raha.

••A. K.: Kas asi ikkagi ei lõppe nii, et pool võlga tuleb Kreekale andeks anda? Klassikaline viis, kuidas viimastel sajanditel on võlgu menetletud, on ikkagi inflatsiooni kaudu. Nüüd inflatsioon justkui appi ei tule. Mida muud tuleb siis ette võtta?

A. H.: Kreeklased teevad siiski positiivseid reforme ja majandus pöördub varem või hiljem kasvutrendile. Sõltub täpsest kasvutempost. Ameerikas vähendatakse erasektori võlakoormust selle kaudu, et seadusandlus lubab võlgu detsentraliseeritult maha kanda. Näiteks kui hüpoteeklaen on suurem kui maja turuväärtus, annad võtmed tagasi ja võlg kirjutatakse de facto maha. Euroopas pole asi nii selge. Kui vastutuse võtad, siis see ulatub üle tagatisvara. Andestamise hetke pole. Võidakse andestada, kui olukord on absoluutselt lootusetu ja võla pidev tagasinõudmine ei vii kuhugi.

••H. H. L.: Kreeka võlg on 160% SKT-st.

A. H.: Jaapanis on isegi 200%. Mõned on hinnanud Kreeka dünaamikat nii, et laenukoorem pöördub langustrendile. Iga pank, kes Kreekale laenu andis, arvas, et saab oma raha tagasi.

••H. H. L.: Kas polnud sõge, kui 2007. aastal näiteks anti ettevõtjatele sama intressiga laenu Itaalias ja Hispaanias ning teiselt poolt Saksamaal?

A. H.: Miks turuosalised sellise hinnanguni jõudsid? Nad olid valmis sama hinnaga kõiki riike rahastama.

••H. H. L.: Pierre Moskovici, sotsialistist prantsuse rahandusminister räägib senini, et nüüd on meil euro „banking unioon" ja hotelliehitaja Marseille'is peab saama sama intressiga laenu kui ehitaja kusagil Austrias.

A. H.: Vahed ei kao päris ära, aga väga suured ei tohi need ka olla, nagu vahepeal juhtus näiteks Hispaania ja Saksamaa intressidega. Erinevused ettevõtjate ja riikide vahel jäävad, sest iga laenu puhul tuleb selle riske individuaalselt hinnata. Me ei muutu ju üle Euroopa päris ühesugusteks.

••A. K.: Et sellist asja lausub poliitikust rahandusminister, ei üllata mind sugugi. Aga et keskpankades, kus on rahandusharidusega inimesed, unustasid ära, mis neile koolis õpetatud oli... See hämmastab ikka ja jälle. Kuidas organisatsioonid sunnivad ära seletama asju nii, et konvergents ongi absoluutne. Kuhu pidurdusmehhanismid jäid?

A. H.: Kui keskpangad nägid, et intressid kogu eurotsoonis samaks muutusid, siis kuidas oleks pidanud tegutsema? Ma ei ole kindel, et väga kerge on diferentseerida intresse.

••H. H. L.: Peale suurt põletada saamist peaks olema ju ideid.

A. H.: Intressivahed riikides kasvasid liiga suureks hiljuti ja siis oskasime neid kokku suruda. Arvati, et mõni riik lahkub eurotsoonist, aga selle riski võtsime maha. Turg on palju rohkem fragmenteeritud, kui oli buumi tipul.

••H. H. L.: Kas teadmine, et Kreeka ära päästetakse, oli teil algusest peale? Pool Saksamaad juba rääkis, et võtku Kreeka hoopis turult laenu, mitte teistelt riikidelt.

A. H.: Lõpuni selget hinnangut sel ajal ei olnud, küll oli kindel teadmine, et positiivse lahenduse nimel pingutatakse rohkem kui kõvasti. Võib-olla oleks Kreeka puhul kiiremat kasvu taastumist oodanud, aga siiamaani pole seda juhtunud. On lahtunud nakkusoht, et ühe riigi halb areng kaldub teisele. Hiljem stabiliseeriti ju Küprose olukordki üsna kiiresti ja sujuvalt, kuigi valulisi otsuseid jätkus sinnagi.

••H. H. L.: Süddeutsche Zeitungile ütlesite usutluses, et õnneks on Eesti riigil võimekus laenu võtta, kui asi on „really bad". Kas peaaegu 10 000 inimest negatiivset rändesaldot aastas ei ole „really bad"? Äripäeva peatoimetaja kirjutas, et nüüd tuleks võtta laenu ja luua noortele töökohti.

A. H.: „Really bad" oli see, mis siin toimus aastal 2009. See on nüüd möödas. Kunagi võib tulla teine periood, kui majanduse tase oluliselt langeb. Hea on, et selleks puhuks on puhvrid.

Mis puudutab minu plaane, siis tegutsen selle nimel, et Eestil läheks paremini. Panustan oma ala, keskpanganduse kaudu nii Euroopas kui ka Eestis. Tahan, et peale Euroopas kaasarääkimise suudaksime veel midagi pakkuda, et ei läheks lihtsalt laua taha istuma. Meie kogemus peab meist tegema Frankfurdis olulise partneri.

Proovime ikka areneda, luua täiendavaid instrumente finantsstabiilsuse tagamiseks, ajada paremat rahapoliitikat ja tuua ringlusse uut kvaliteetsemat sularaha.

••H. H. L.: Mis sularaha puudutab, siis räägitakse, et kasutate maksmiseks võimaluse korral enamasti sularaha. Olete üks meie kahest ettenägelikust presidendist, vabariigi president kleepis kinni arvuti kaamerasilma...

A. H.: Olen lihtsalt natukene konservatiivne. Olen nõnda harjunud, kuigi kasutan mõnikord ka maksekaarti. Kuigi ma ei tee midagi illegaalset, aga kaardiga jääb mingisse arvutisse jälg ikkagi maha. Sularahaga ei jää jälge, kus sa täpselt poes käid ja mida ostad. Võib-olla see on privaatsussoov.

••H. H. L.: Euro tulek tegi Eesti Panga presidendist ennekuulmatult iseseisva valitseja. Igasugu rahaasutustel ja firmadel on pea kohal nõukogu, teie aga võite ise koostada eelarve ja ise selle ka kinnitada, seadus ei võimalda Eesti Panga nõukogul eelarvet puudutada. Otsustate näiteks emiteerida kümne miljoni dollari jagu eurosid ja osta kuulsalt Aabram Sherilt kulda. Nõukogu ei saa teid isegi sundida olümpiakomiteed sponsoreerima.

A. H.: Ma ei tea, kas see just ennekuulmatu on. Igal Euroopa keskpangal on selline suveräänsus. Euroopa Liitu minnes oli see osa keskpanga sõltumatuse põhimõttest. Nõukogu annab hinnangu tegevusele, aga eelarvet teeme Eesti Pangas tõepoolest ilma poliitikuteta. Ilmselt ei saa sponsorlust Eesti Pangale peale suruda.


••
Eesti Panga president Ardo Hansson väldib võimaluse korral sularaha kasutamist ja eelistab kaardimakset. „Võib-olla on see privaatsussoov,” põhjendab ta. Samal ajal teevad siinsed kommertspangad praegu järske käike, et kunded sularaha juurest minema peletada.
••
Hansson näitas äsja üles karmust, jättes rahandusminister Jürgen Ligi koos oma Kreeka intresside „andeksandmisega” riigikogu pureda.

••Tegelikult on Hansson pigem Euroopa kui Eesti mees. Ta lendab aastas vähemalt 23 korda Frankfurti europankurite nõupidamisele. Eesti Panga 240 töötaja põhiaur ei lähe „Eesti hinnastabiilsuse hoidmise peale”, nagu seadus ütleb. Eesti Panga 11 osakonda suhtlevad Euroopa Keskpanga 18 osakonnaga ja teevad tööd 18 komitees. See tähendab umbes 540 lähetust aastas. Eesti asja ajab pigem 73 töötajaga finantsinspektsioon.

••Hansson taunis juba 2000. aastal otsustavalt Arengufondide ja EAS-ide loomist. Tuleks likvideerida riiklike sihtasutuste funktsioonid, riigi seisukohalt peaks võimalikult vähe tegelema ettevõtlusega, põrutas ta.

••Eesti Pank on pannud nn võlakirjade ostuprogrammi raames ligi 480 miljonit eurot erinevate riikide võlakirjadesse, millest Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Portugali osa on kõigi eelduste järgi üle 90%. Võib juhtuda, et need võlakirjad osutuvad rämpsuks.

••Eesti Panga president jääb usutlejate kõigutavatest küsimustest hoolimata rahulikuks ning räägib tulevikust kindla ja optimismist tulvil tundega.

Hansson aastal 2000: Eesti riigil on liiga palju funktsioone

Mulle tundub, et Eestis ei ole tõsiselt analüüsitud, et kui palju riiklikud ettevõtluse toetamise fondid on majanduse arengule kaasa aidanud, kui palju nad toodavad lisandväärtust ja kas üldse toodavad. Riiklikud sihtasutused või fondid dubleerivad paljus erasektori tehtavat.

Ma ei usu, et riiklike fondide tegevuse tulemusena tekkiv lisandväärtus oleks eriti suur. Selleks, et fondide tegevust ja funktsioone finantseerida, peab suurendama maksukoormust. Minu arvates saab riik ettevõtteid kõige paremini toetada seeläbi, et vähendab ettevõtluse toetamiseks loodud asutusi. Nii luuakse eeldus maksukoormuse alandamiseks, mis oleks majanduse toetamine nähtamatul kujul.

Tuleks likvideerida riiklike sihtasutuste funktsioonid. Riigi seisukohalt peaks võimalikult vähe tegelema ettevõtlusega.

Samal ajal ei tohi aga unustada, et toetussummad tulevad tegelikult maksumaksjate taskust. Need ettevõtted, kes riiklikest fondidest toetust ei saa, asetatakse halvemasse seisu, kuna nende maksukoormus on kõrgem, kui ta ilma riiklike fondide ja nende täidetavate funktsioonideta oleks.

Ardo Hansson (Äripäev)


Eesti Päevaleht esitas Eesti Panga presidendile Ardo Hanssonile kommenteerimiseks kaks graafikut ja küsis: „Kui eurotsoonis on hullem möödas, siis miks USA majandus kasvab siiski euroliidu omast jõudsamalt? Ja miks edeneb eurot kasutava Soome majandus eurot vältiva Rootsi majandusest kehvemini?”

Hansson kinnitas, et mõlemad trendid pöörduvad varsti: Euroopa Liit möödub USA-st ja Soome majandustõus Rootsi omast. „Soomet tabas vahepeal nii Nokia kaotus kui ka puidutööstuse allakäik,” põhjendas ta.