Õiglane kaubandus — kas mitte turundustrikk?

Kas käesoleva aasta kevadest Eestiski juuri ajav õiglane kaubandus pole mitte lihtviisiline võimalus kauba eest kõrgemat hinda saada, küsivad skeptikud.

Hiiumaa juurviljakasvataja Viljam Heinma on õiglasest kaubandusest kuulnud, kuid kardab, et tegu on pelgalt turundustrikiga. “Ma ei ole kindel, et keegi kusagilt midagi vahelt ei võta, tänapäeval on kogu ahelat raske kontrollida,” leiab ta Maalehes.

Tansaania kohvifarmi ekspordijuht John Kanjagaile rääkis, et õiglane kaubandus aitab väiketalunikke võitluses madalat hinda pakkuvate kokkuostjatega.

Heinma sõnul on Eesti inimene praegu väga hinnatundlik ja vaevalt et tavahinnast märksa kallimat kaupa ostma tõttab.

Saaremaa maasikakasvataja Kati Säälik õiglase kaubanduse (ÕK) suhtes skeptiline pole. Säälikul käisid hiljaaegu külalised ja neile keetis ta just ÕK kaubamärgiga kohvi. “Leian, et kui kellelegi saab head teha, asugu ta siis ükskõik millisel maal, siis tuleb seda ka teha,” selgitab ta. “Olen ise rasket talutööd teinud ja tean, mida see tähendab.”

Küsimusele, miks peaks hinnatundlik eestlane ostma poest ligi kaks korda kallima kohvipaki, vastab ÕK siinne projektijuht Riina Kuusik: “Kui aitame eestimaist mahedat tomatit ja kartulit ostes kaasa siinse taluniku heaolule, siis võiksime eksootilisi kaupu valides mõelda ka Aafrika istanduste töölistele, kelle elu sageli hoopis raskem.”

Meira kohvifirma esindaja Jaanus Vernik ütles, et hakkas Reilu kohvi Eestisse tooma kaks aastat tagasi. Soomes on see tema sõnul joogikohviks kõigis ABC bensiinijaamades. Eestis on müük esialgu veel tagasihoidlik.

Tallinna Kaubamajas maksab poolekilone Reilu kohvipakk 62 krooni, Prismas kümme krooni vähem. Kolmandik selle hinnast läheb Põhja-Nicaragua kohvikasvatajale. “Kohvikus maksame kohvitassi eest vähemalt 25 krooni, ühest poolekilosest pakist saab 70 tassi, koos vee- ja elektrikuluga teeb see kodus tassi hinnaks 1,5 kuni 2 krooni,” toob Vernik näite.

ÕK süsteem tagab stabiilse sissetuleku talunikule ja kindla tulu tema kogukonna vajaduste rahuldamiseks, kusjuures raha kasutamise otsustab kogukond demokraatlikult. Selle eest on rajatud kaevusid, toetatud koole ja tervishoidu. Tähtis on ka, et seda märki kandvad kaubad ei konkureeri kohaliku toodanguga, sest Eestis neid lihtsalt ei toodeta.