„Selline hüvitamine on kindlasti põhjendatud õigeksmõistmise puhul, aga aegumise puhul ei ole see enam sugugi nii enesestmõistetav. Kuna aegumise kohaldamisel me ei tea, kas süüdistatav väärib või ei vääri hukkamõistu, siis võiks kaaluda seaduse muutmist selliselt, et süüdistatavate poolt advokaatidele makstu jääks süüdistatavate endi kanda, kui nad ei taotle menetluse jätkamist oma tegudele hinnangu andmiseks," rääkis Ginter.

Lubamatu segadus kohtunikult

„Ringkonnakohtu otsuse järgi aegus kartellikuritegu seetõttu, et maakohtu kohtunik ei suutnud süüdistatavate kohta teha korrektset kohtu alla andmise määrust. Sellist segadust ei oleks esimese astme kohtunik tohtinud - vähemalt nii suurt tähelepanu tekitanud kriminaalasjas - kuidagi kogemata teha," arvas Jaan Ginter.

Ta möönis siiski, et riigi rahakoti jaoks pole veel kõik kadunud, sest riigikohus võib asuda seisukohale, et kuigi kohtu alla andmise määrus oli suurte puudustega, õnnestus selle alusel ikkagi kohtuistungini jõuda. Seega oli kohtu alla andmine otsustatud juba enne aegumist.

Aegumise regulatsioon vajaks täpsustamist

Tema sõnul tuleks mõelda, kas kuriteo aegumise regulatsioon on otstarbekas. „Võib-olla oleks aegumine selles kaasuses pidanud katkema juba enne kohtu alla andmise määruse ootamist? Eestis katkeb aegumine (st aegumise tähtaeg hakkab kulgema otsast peale) enne kohtuistungit ainult kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega, tema vara või rahapesu objektiks oleva vara arestimisega või süüdistatava kohtu alla andmisega. Äkki peaks kaaluma, kas käsitleda aegumise katkemisena ka näiteks kahtlustatavana ülekuulamist jm kahtlustatavat või süüdistatavat kaasavaid toiminguid," leidis ta.