Ökonomist: Eesti majandus purustab klaaslae. Mida see meile tähendaks?
Milliseks peaks kujunema Eesti ekspordisuutlikkus siis, kui Eesti hinnad ja palgatase hakkavad jõudma nt Soome tasemele üha lähemale? Kõrgema palgatasemega riigid konkureerivad omavahel hoopis teistel alustel, kirjutab Eesti Panga ökonomist Natalja Viilmann panga blogis.
Klaaslae all mõeldakse nähtamatut, kuid tuntavat takistust, mille tõttu järgmisesse etappi jõudmine või kõrgemale tasemele tõusmine võib tunduda võimatu. Sageli leitakse sellised tõkked eksisteerivat tööturul, kus väljakujunenud praktika või eelarvamused takistavad nt naistel saavutada meestega sarnast ametipositsiooni või palka.
Mitmed analüütikud on sama terminit aga kasutanud ka laiemas majanduse väljavaadete kontekstis. Ka arutelus Eesti majanduse kasvuvõimekuse üle on korduvalt kasutatud klaaslae metafoori. Sellel on mitu põhjust. Eesti senist muljetavaldavalt kiiret arengut on olnud kerge seostada hinnatasemete erinevustega - nii kaua, kui Eesti sisendhinnad ja palgad on suhteliselt madalad, on konkureerimine eksportturgudel kõrgema arengutasemega riikidega vaieldamatult kergem. Samas tähendab selline olukord ka ebakindlust tuleviku suhtes: milliseks peaks kujunema Eesti ekspordisuutlikkus siis, kui Eesti hinnad ja palgatase hakkavad jõudma nt Soome tasemele üha lähemale?
Loogika, mis kehtis rikkamatele järelejõudmise etapil, ei tööta igavesti. Kõrgema palgatasemega riigid konkureerivad omavahel hoopis teistel alustel. Edukamaks osutub mitte see riik, kes suudab pakkuda odavaimat hinda, vaid see, kes suudab oma tooteid edukalt müüa teistest hoopis kõrgemate hindadega ja maksta seejuures oma töötajatele ka suuremat palka.
Kas Eesti suudab sellises võistluses läbi lüüa? Kui ei suuda, siis äkki olemegi oma klaaslae all? Kas seda takistust saab aga ületada ehk klaaslage purustada? Kas meie kaupadel ja teenustel jätkub jõudu konkureerida mitte ainult hindade, vaid üha enam ka kvaliteedi pärast?
Kvaliteedi muutusi on otseselt väga raske kirjeldada ja mõõta, kuid mitmes hiljuti valminud uurimustöös on üritatud seda kaudselt hinnata. Näiteks Hylke Vandenbussche Euroopa Komisjonist defineerib kvaliteedi muutusi läbi tarbija reageeringu. Kui tarbija tunnetab, et kallim toode on odavamatest kvaliteetsem, siis ta on valmis selle eest ka küsitud hinda maksma. Tarbija eelistab uute omaduste, täiustatud maitse või parema disaini ja kvaliteediga toodet isegi siis, kui toote hind on konkurentide omast kõrgem. Lisaks võivad samal tootel olla eri riikides erineva eelistusega tarbijad. Näiteks prantsuse veini saab Hiina turul müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui kusagil mujal. Samas uuringus näitavad Eesti numbrid, et liikumine mööda kvaliteediredelit on juba hoo sisse saanud. Oleme selles liikumises olnud kiiremadki, kui paljud teised Euroopa Liidu riigid. Eesti majandus on maailma mastaabis endiselt väga väike ning Eesti ekspordi turuosa maailma ekspordis on vaid 0,11%. Kuid suutlikkus oma väikeses nišis maailma vägevamatega edukalt konkureerida leiab üha enam tõestust. Kui see nõnda ka jätkub, muutub rikkamate riikide hulka jõudmine meie jaoks aina realistlikumaks.
