Poliitilise korra vahetumisega astusime pimedast ruumist pimestavasse valgusse. Nähtamatu punane käsi asendus teise, muutlikumaga. Määrajaks ei ole enam isik võimuladvikust või kolmetähelisest organisatsioonist, vaid kogu kollektiiv individuaalsete soovide kogumiga.

Tänapäeva majandusteooria isa Adam Smith lubas paarisaja aasta eest, et nähtamatu käe juhatusel rakendub omakasu püüdlemine ühiskondliku hüve teenistusse nõnda, et inimene ise seda tihti ei märkagi.

Ajaloolase pilgu ja liberaalse maailmapildi poolest tuntud Mart Laar peab oluliseks, et samasse suunda on maailmas pöördunud viimase aastakümne jooksul enamik riike, sealhulgas neid, kes pidasid “nähtamatut kätt” vastikuks väljamõeldiseks.

Enamjaolt leiab kaup turul oma õige hinna, kuid ometi on valdkondi, mis iseenesest paika ei loksu. Euroopa sõpradele järele sööstmiseks oli äärmuslikke liberaalseid võtteid toona vaja. Kriitikud väidavad aga, et muidu edukas ja kohanev kapitalism ei lahenda siiski vaesuse ja ebavõrdsuse probleeme. Nii võib turg pöörata enda kasuks koguni hoolikalt rajatud pensioniskeemi, kus teisele sambale lisatud kolmandat annab osaval käitlemisel pruukida oma tulude maksukilbina.

Samas võib viimasel ajal silma paistnud ametiühingute näol tuua ka vastupise näite, kus osaliselt suudab turg ka iseseisvalt sotsiaalset palet näidata.

Ent raha kasvatab raha, suured summad veel suuremaid ning kokkuvõttes kipuvad arengueelise saama suuremad, olgu siis ettevõtted või riigid. Nii tunnistab lõpuks ka Laar “nähtamatule käele“ abikäe ulatamise vajadust: “Vabaduse ja vastutuse vahel tasakaalu otsimine ongi tegelikult Eestile edu toonud.”

Siiski, kui tavaliselt on tegemist anonüümse käega, siis vahel muutub see ka päris nimeliseks. Punase kuuega mehele mõeldes tasuks lähiajal otsida välja ka paari teine sokk, sest nii suur kui on nõudlus kamina serval, saab olema ka pakkumine.

* Erik Müürsepp tutvustab igas Ärilehes mõnda enamkasutatavat majandusterminit lugejale arusaadavas keeles.