Olari Taal: küüditaksin Kallase Eestisse ja paneksin peaministriks
Olari Taal, mida te nüüd tagantjärele, poliitikast taandununa arvate: kas poliitiku elu on kergem kui tõsine töömehe elu? (Taal lahkus 2007. aastal Res Publicast, mille looja ta ise oli – K. A.)
Poliitika puhul on südametunnistuse küsimus, kuidas seda tööd võtad. Olles kõrvalt näinud tervet koosseisu parlamenti, usun, et enamik nendest, kes seal rääkisid oma tohutust töötegemisest, tegid pseudotööd. Kraavi võib ju kaevata nii ekskavaatori kui ka lusikaga, ainult et lusika või labidaga kaevates näed tohutult vaeva, kogu aeg higi jookseb. Nii et eks ta ole suhtumise küsimus. Tean ainult üksikuid poliitikas olevaid inimesi, kes parlamendipoliitikutena teevad tõsist tööd. Ja enamik neist, kes on võimelised tööd tegema, platseeruvad ministriteks.
Endast rääkides – Tiit Vähi esimeses valitsuses olekut ma ei nimetaks poliitiku eluks. See oli töömehe elu. Arvan ka, et ma polegi kunagi poliitikuna poliitikas olnud. Olin küll kolm korda minister, aga arvan, et olen kogu aeg olnud töömees. Eriti 1992. aastal, kui valitsuses praeguses mõistes poliitikat ei tehtudki. Mind võeti kui spetsialisti.
Ise te ei taha poliitikasse tagasi?
Ei! See ei ole minu jaoks. Mul läheb ots käest ära, kui pean olema kahel tasandil, kus mõtled üht ja räägid teist. Ma ikka nii võimekas ei olnud, et elu teises pooles nii palju muutuda.
Keda tahaksite pärast riigikogu valimisi peaministrina näha?
Mida see minu tahtmine loeb?
Aga mängime mängu, et olete diktaator. Kelle te sellele kohale paneksite?
Noh, kui ma oleksin võluväel järsku diktaator, siis kuna ees on tõsiseid ja tarku otsuseid nõudvad ajad, siis küüditaksin Siim Kallase vaatamata tema vanusele Eestisse tagasi. Või siis sunniksin Juhan Partsi. Juhanil on see eelis, et ta on noorem. Aga kui juba oleks selline võimalus – olla võlurist diktaator –, siis ma saaksin ka Kallast noorendada nooruse eliksiiriga, mis toodud seitsme maa ja mere tagant.
Häirib teid see, et praegu on reaalselt tööd tegevaid poliitikuid vähe?
Aga mida ma teha saan? On ka ju ütlus, et ära vihasta, vaid imesta. Ja ega õhtumaa demokraatia pole nagunii jätkusuutlik. Tõenäoliselt minu silmad õhtumaa demokraatia hävimist ei näe, aga lastelaste omad ilmselt küll, Selleks kulub sadakond aastat. Kui vaatame praegu idademokraatiat – ärme räägime Hiinast, aga näiteks Singapurist –, siis seal ei põhine demokraatia populismil.
Tõenäoliselt oli see ilge kommunism demokraatiadeemoni kontrolli alt väljunud eksperiment. Kommunism valitses 70 aastat ja 300 aasta pärast öeldakse ilmselt nii: oli jah mingi jama, inimesi tapeti palju ära.
Kui ajalugu vaadata, on inimesi kogu aeg tapetud.
Ongi. Arvan, et T?ingis-khaan suutis oma vallutuste käigus, arvestades tolleaegset inimeste arvu, suhteliselt rohkem tappa kui kommunistid. Muide, T?ingis-khaani tegevuse tulemusel kehtestati seal, kus sõda lõppes, kõikehõlmav rahu ja kord. See tähendas, et noor tüdruk võis kullakotiga ühest maa otsast teise minna, ilma et keegi oleks teda puutunud. Kommunistid seda ei suutnud.
Siiski, miks pole õhtumaa demokraatia jätkusuutlik?
No kui vaatame õhtumaa demokraatiat, siis valimistel varandustsensuse kaotamisest on möödunud vähem kui kakssada aastat ja naiste valimisõigus on mitmetes Euroopa riikides alla saja aasta vana.
Usun, et kolmesaja aasta pärast peetakse seda nurjunud eksperimendiks. Nii jätkata pole võimalik: sa säilitad võimu, andes lubadusi kellegi teise arvelt. Kuna maailm on nii globaliseerunud, siis tõenäoliselt varem või hiljem sorteerivad noored kõigepealt õhtumaade piires endale need tingimused, mis pole nende õiglusmeele joaks piiravad ja ahistavad. Tõenäoliselt mõne aja pärast ka kogu maailmas. Praegune eesti noorte ekspansioon Austraaliasse pole lihtsalt niisama tulnud, et kellelegi meeldis ja nad läksid. Suur osa läinutest on teistest ettevõtlikumad. Karta on, et meie ajastul saab populism paljude väikerahvaste eksistentsile saatuslikuks.
Ja noored ei tule tagasi?
Ma arvan küll, et ei tule Miks nad peaksid siia tagasi tulema? Mida meil siin neile pakkuda on? Noored ei pruugi meie kombel aru saada mõistest solidaarsus, eriti kui taipavad, et selle sildi all kiputakse tihti neilt midagi ära võtma ja laiskadele või saamatutele ümber jagama. Sellest peab rohkem rääkima. Ise saan aru, et hea on siin elada küll, kuid mõtisklen tihtipeale, et meie esivanemad on valinud elamiseks ikka väga kehva kliimaga koha.
Näete te väljarändes tõsist probleemi? Et kes siis siia jääb ja seda kõlava nimega Eesti asja edasi ajab?
See on muret teinud, aga taas – mis see minu muretsemine aitab? Kui poliitikud, keda rahvas on volitanud end juhtima, ei mõista neid ohte, siis meie muretsemisest ei muutu midagi. Kurdetakse, et riik on liiga õhuke, aga samas ei saada aru, et „paks” riik on vaeses ühiskonnas võimalik ainult sel juhul, kui kehtestame piirangud inimeste ja kapitali liikumisele. Kohe, kui olukord muutub noortele taibudele talumatuks, lastakse jalga. Ka pead olema jube rikas entusiast, et siin Eestis üldse innovatsiooniga tegelevat firmat püsti panna.
Kuidas tuleks vaadata Eesti maksusüsteemi? Ilmselt tervikuna, mitte tüki kaupa?
Muidugi. Ning maksundust tuleks vaadata maksudega antavate signaalide aspektist – jumala eest, rikkaks saamist ei tohi maksustada. Maksustada tuleks rikas olemist. Ühiskond ise peaks saama enne rikkaks.
Ka pole siin võimalik luua kõrgelt tasustatud töökohti, kui me ei muuda oma tööjõu maksustamise poliitikat. No pole lihtsalt reaalne luua kõrgepalgaline töökoht aastapalgaga näiteks kaks miljonit ja siis liita sinna veel 1,4 miljonit maksudeks. Miks see peaks innovatsiooni-investorit meile meelitama? Ja miks peaks noor taibu siis siia jääma?
Ja teisalt – isegi kui me vaid räägime astmelisest tulumaksust, siis inimesed, kes planeerivad siia investeeringuid, mõtlevad: aga miks ma peaksin? Äkki teevadki astmelise tulumaksu, töötegemise maksustamine on neil juba üle mõistuse kõrge! Millegipärast me ei maksusta aga kinnisvara, pärimist, veelgi rohkem tarbimist jms.
Kui muutusi lähiaastatel ei tule või kui me ei alusta vähemalt debatte maksusüsteemi muutuste üle ja seda läbi ei vaidle, siis see jutt, mida praegune koalitsioon räägib – ärge kõigutage paati, meil on kõik suhteliselt hästi ja hoiame kangelaslikult kinni sellest praegusest, mis meil on –, on sulaselge stagnatsioon! Samamoodi võib sotside ja Keskerakonna lora rohkemast ümberjagamisest viia siia alles jääva kogukonna vaestemajaks muutumiseni.
Võrdsustamise printsiip läheb üle piiri. Ei saa aru ka nendest, kes ütlevad, et emapalga ülempiiri on vaja langetada. Tegeleda võib nende üksikute kuritarvitamistega, aga inimesed, kes saavad kõrgemat emapalka, on selle välja teeninud, nad on selle eest maksu maksnud ja maksavad tõenäoliselt ka edaspidi. Solidaarsusel peavad olema piirid, mis aitavad solidaarsust taastoota.
Teie visiooni järgi on 2011–2012 viimane aeg maksusüsteemiga tõsiselt tegeleda?
Jah, aga ma ei näe seda soovi. Ei saa aru, kuhu see valimisdebatt üldse liigub. Senised märgid on küll päris koledad. Näiteks Reformierakond arvab, et meie põhiküsimus on energeetika. Aga me oleme ju ühtses Euroopas, miks peaks energiajulgeolek olema meie põhiküsimus?
Mis see siis peaks olema?
Tulevikku orienteeritud lahendused selle rahvakillu säilimiseks. Et meie oleksime nende viimaste seas, kes kustutavad tule siis, kui õhtumaa demokraatia on alla käinud. Rikastelt riikidelt eeskuju võttes saame tasuks nende praegused probleemid.
Te ei usalda Reformierakonda?
Sellest momendist, kui nad lasid põhja Eesti Energia börsile viimise, ei usalda Reformierakonna energeetika-arusaama. See oli populistlik otsus. Riigifirma puhul on igasugune kasumi saamine peaaegu seadusesse sisse kirjutatud. Järelikult on ka hinnatõus sellesama loogika järgi sinna sisse kirjutatud. Pisut liialdades võib öelda, et kui riigifirma ei teeni kasumit, siis ta rikub seadust. Aga kui riigifirma ei tõsta hinda, siis rikub ta järelikult samuti seadust. Nii et olen kindlasti seda meelt, et paarkümmend protsenti Eesti Energiast oleks pidanud olema börsil.
Kui Eesti Energia oleks olnud börsil, poleks olnud ka näiteks jama taastuvenergia hinnaga. Erainvestor oleks öelnud, et kui taastuvenergia hind on selline, siis Eesti Energia ei pruugi olla edaspidi konkurentsivõimeline. Neid näiteid võib veelgi tuua.
Ega nad Reformierakonnas lollid pole, seal ülemises otsas on lolle inimesi suhteliselt vähem kui teistes erakondades. Aga see, mis toimus, oli puhas populism. Siim Kallase ajal poleks seda toimunud, kuid tema ajal polnud Reformierakonnal ka 40-protsendilist toetust. Aga Kreekalegi pani ju paugu populismi teed läinud paremvalitsus.
Lisaks populismile aitab Reformierakonna toetuse tõusule kaasa ka ju vastandumine.
Jah, ja väga osav vastandamine. See, kes ei taha Savisaart, peab hääletama Ansipi poolt ja vastupidi. Kui teised erakonnad seda aga ära ei murra, siis nad jäävadki väikesteks kõrvaltegijateks.
Ajakirjanduses on spekuleeritud, et Reformierakonnal on soov teie endiselt erakonnakaaslaselt Juhan Partsilt majandusministri portfell pärast järgmisi valimisi ära võtta. Kuidas te Partsi majandusministrina hindate?
Mina ei näe küll ühtegi inimest, kes näiteks Reformierakonna praegustest poliitikutest võiks asendada Juhan Partsi. Juhani näol on tegemist selge visiooniga inimesega ja ta oskab tegeleda põhjustega, mitte ainult tagajärgedega. Olen sellel aastal vaid korra saanud Juhaniga kokku, aga kui kõrvalt vaadata neid emotsionaalseid kätega vehkimisi, mida talle meeldib televiisoris teha, siis on aru saada, et Juhanil on selles valitsuses keeruline.
Eksin ma, kui ütlen, et selle valitsuse tublimad ministrid on Juhan Parts ja Jürgen Ligi?
Absoluutselt õige. Jürgen Ligi saab praegu teha neid asju, mida ta tegelikult hästi oskab. Nii Siim Kallas kui ka nüüd Jürgen Ligi on rahandusministri posti peal olnud parimad.
Elate maal. Kuidas kohalikud omavalitsused hakkama saavad?
Kohalik omavalitsus ei hakkagi kunagi hakkama saama, kui haldusreformi ära ei tehta. Kas valitsejad ei saa siis sellest aru, et suur osa nende valijatest ei saa kvaliteetset avalikku teenust? Pisikeses omavalitsuses tunnevad kõik kõiki, toimivad sellised asjad, mida suurema mastaabi korral võiks nimetada korruptsiooniks, aga kuna mastaabid on nii väikesed, siis see pole korruptsioon. Raha läheb tuulde.
Mis kõige hullem, sellises olukorras, kus mõni tuhat maal elavat aktiivset inimest võiksid teha tööd erasektoris ja midagi ette võtta, veeretavad nad oma päevi praegu rõõmsalt õhtusse avalikus teenistuses, kohalikus omavalitsuses. Suur osa nendest oleks täna veel võimelised minema palgatööle erasektorisse või hakkama ettevõtjaks, kuid homme enam pole.
Tuleks teha inventuur, et avalikus sektoriks ikkagi tööhõivet vähendada?
Ega ma tõesti päris täpselt aru ei saa, miks näiteks – kui pidada silmas kas või IT-süsteeme – peab avalikus sektoris töötama nii palju inimesi. Ja miks meil Euroopa Liidu liikmena peaks üldse nii palju ametnikke olema. Minu arvates on see kontrollimatult loll jutt, et suurriik või väikeriik – ikka üks arv funktsioone. No ei ole nii. Tõenäoliselt võiks avaliku sektori hõive vähendamise kaudu leevendada erasektoris lähiaastatel tekkivat tööjõupuudust ja lükata tulevikku võõraste sissetoomise.
Mõni aeg tagasi oli uudis, et soomlased kaotasid oma veeteede ameti, aga neil on ju tööde maht kordi meist suurem! Ja mitu laevastikku meil on? Sõjalaevastik, politsei ja piirivalve laevastik, veeteede ameti laevastik, ehk veel midagi. Ja kõik oma kaldabaaside ja pealikutega.
Kui ettevõtjatega töötusest rääkida, jääb ikka kõlama lause: töötuse protsent on küll suur, kuid töötajaid ikka ei leia.
See kõlab jälle ehk liialt vingumisena, aga eks see on hariduspoliitika, mis õigel ajal ei pööranud olulist tähelepanu kutseharidusele, jättes selle omapäi. Nii nagu ka kõrghariduse. Õpetati seda, mida õpetajad oskasid õpetada või mida nad arvasid oskavat. Meil ei juhitud kutse- ega kõrghariduse riigitellimust vist üldse.
Haridussüsteemis on liiga palju valijaid. Ja vaevalt on populismi tingimustes võimalik suuri ja tugevaid reforme kiiresti ära teha.
Millal hakkab eestlane hästi elama?
Eestlane pole kunagi nii hästi elanud kui ta praegu elab. Või nagu ta viimase viie aasta jooksul on elanud. 2007. aastal olid pensionid märgatavalt madalamad ja pensionäre ei tohi me unustada: neid on praegu ligi neljandik rahvastikust. Kui arvestada ka muid toetusi, võib väita, et eesti rahvas pole kunagi enne nii hästi elanud. See, et mingid ülemise otsa kapitalistid on poole varandust kaotanud, on tühiasi.
Ise kaotasite?
Ikka kaotasin.
Valusalt?
Ei oska seda hinnata. Ega ma tegelikult ei mäleta, et oleksin pärast koolipõlve raha pärast tööd teinud. Ja ma tean ühte: Hadese riiki minnes on paadimehele vaja anda ainult üks münt.
Olen korra ka öelnud, et meil pole olemas vaesust, meil on tarbimiskiusatus. Vene ajal oli raha rohkem, sest midagi polnud osta. Eesti tervikuna saaks jõukamaks siis, kui otsustaksime hakata vähem tarbima. See on ju üle mõistuse, mida me tegelikult kokku ostame.
Ka on mind kogu aeg häirinud, et meil on küll jube suur hulk igasuguseid ametnikke, aga me ei võta mitte midagi ette SMS-laenu laadsete asjadega. Hasartmängurlus ja SMS-laenud on tegelikult enamalt jaolt rumalate inimeste jaoks. Lollidelt raha välja petmiseks. Hasartmängurlus tuleb suruda väga kitsastesse raamidesse, SMS-laenud aga üldse lõpetada.
Kas see polnud mitte teie legendaarne lause, et kui sul on sada krooni ja kümme kaob, on see suur kaotus, kuid saja miljoni puhul miljoni kaotamist ei märkagi?
Ma pole seda vist öelnud, aga mõte on õige. Kui sul on vaid sada krooni ja 50 läheb kaduma, siis on see tõesti kaotus. Kui sul on sada miljonit ja 50 miljonit kaob, siis kui sa oled normaalne inimene, pole see sinu jaoks kaotus. Kui sul on palju raha, siis käib selle teenimine ju suhteliselt lihtsalt. Siis peab ka kaotamine olema suhteliselt valutum.
Suur osa Eest kapitaliste sai karistada selle eest, et nad ei usaldanud hüperinflatsiooni tingimustes oma valitsejaid ja Eestisse investeerimist. Arvan, et enamik rikaste eestlaste suuri kaotusi pärineb väljastpoolt Eestit.
Mis on teie jaoks suur ja mis väike summa?
Toidupoes enam hindasid väga ei uuri, kuid pean tunnistama, et kümmekond aastat tagasi uurisin neid vägagi. Kuigi arvan, et olin siis tunduvalt rikkam kui praegu.
Teisalt: see, et meil hinnad tõusevad, on kasvava majanduse tervisele väga ohtlik. Meie hinnatõusul on kolm olulisemat põhjust: esiteks populism, teiseks poliitikute suutmatus ametnikkonda ohjeldada (poliitiline tahe kehtib kuni selle piirini, kus ta ei lähe vastuollu ametnike ühishuvidega) ja kolmandaks hinnatõusu ootus. Masu ajal meie avaliku sektori palk praktiliselt ei langenud, riigiettevõtetes oli langus null ja pensionid tõusid, samal ajal aga langesid erasektoris palgad kuni 30%.
Nüüd on vaja taastada tasakaal. Erasektor saab palka tõsta vaid hindu tõstes. See on ju otsene valitsejate juhtimise tulemus ja nii ei maksagi meil selle üle imestada, et praegu hinnad tõusevad. Veelgi enam: kui me ise õhutame ootusi ja kui vastutustundetud ajakirjanikud ütlevad, et euroga hind tõuseb, ning siis Oliver Kruuda esineb ja teatab piima hinna 40-protsendilisest tõusust, siis kui me pisikeses ühiskonnas sellest hästi palju räägime, ongi selle asja nimi hinnatõusu ootus. Ja hinnad tõusevadki.
Seega ainus tee olnuks ostujõu vähendamine?
Jah. Sest see, mis mõjutab hindasid, on ikkagi ostujõud. Meil toimus mingi hinnalangus vaid mõned kvartalid, see oli mõne protsendi piires. Ainult erasektori palga langetamisest ei piisanud.
Kas teie kuulute europessimistide või -optimistide sekka?
On selge, et suurel ja väikesel turul on suur vahe. Aga nende inimeste mõtted, kes seavad kahtluse alla euro kasulikkuse, pole päris targad mõtted. Meie võime arvata, et kroon on ilus ja kõva raha, kuid Londonis, Zürichis ja Brüsselis ei arva seda peale numismaatikute keegi. Ja mõelda tuleks ka sellele, et umbes miljard krooni aastas kulutab rahvas konverteerimisele. See pole sugugi väike raha.
Tegelikult peaks inimestelt küsima: kas euro või rubla ja kui euro, siis miks mitte kohe?
Millega te üldse praegu tegelete? Kuhu läheb põhienergia?
Minu vanuses polegi enam põhienergiat. Olen sellele mõelnud ja ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes 60 aasta eelikuna – ma olen praegu 57 aastat vana – oleks hästi produktiivne ühe suure asja vedaja. Selliseid inimesi on olemas, aga nad on haruldased. Suurem osa nii arvajaid petab pisut ennast ja teisi. Tegelikult ongi ju nii, et inimene näitab 40. eluaastani, milleks ta on võimeline, ja ega see võimekus ei püsi siis väga kaua.
Ometi öeldakse ka seda, et 40. eluaastast alles hakatakse tegusid tegema. Selle kohta on palju näiteid.
Ei kuulu nende hulka, kes ütlevad: vaat nüüd ma alles teen! Selle, milleks inimene on võimeline, on ta 40. eluaastaks ära näidanud. Ta võib teha küll asja edaspidi paremini ja minna ka teisele tasandile, kuid midagi eriti uut ei tule. Ega pole ka enam võtta sellist energiat nagu 30 aastastel. See oleks enesepettus.
On üsna loomulik, et kui kätte hakkab jõudma elu teine pool, siis inimene laguneb rohkem kui taastub.
Kas olete vahel mõelnud, et ehk olete liiga intensiivselt elanud?
Kindlasti olen mingil ajal liiga intensiivselt elanud. Vene aeg oli ju tegijatele tapamaja. Olin üle kümne aasta punadirektor. Aeg oli selline, kus juhid tegelesid ühe päeva nädalas kontrollidega, ühe päeva parteikomiteega, ühe päeva varustuskomitee ja ministeeriumiga, ühel päeval nädalas selgitasid oma töölisklassile: see on ju teie riik, miks te raisad tööd ei tee, ja viies päev jäi töö tegemiseks. Aga töö oli kohutavalt intensiivne. Ei mäleta, et ma oleksin tol ajal saanud täispuhkust ja ega tervet nädalavahetust ka enda jaoks ei jäänud.
Ühel momendil, kui kergemale tööle sain, avastasin, et tegelikult on ka nädalavahetus olemas.
Käite Eesti elule ja kliimale Aafrikas vaheldust otsimas. Jahil, mis on ühtlasi ka teie hobi.
See pole mitte niipalju hobi. Ühelgi suurel asjal pole vaid ühte suurt põhjust, ikka palju pisikesi. Aafrikas on minu jaoks mingid ununenud geenid. Käisin Aafrikas nüüd kuuendat korda. Esimestel kordadel mõtlesin, et kui oleksin kümmekond aastat noorem, siis elaksin mõne aja seal. Esimesena lummab seal avarus. See tühi maa. Kui kohapeal olla, siis savannis ei saa ju öelda, et seal oleks lähiplaanis meeletult ilus.
Kindlasti on põhjus ka korilase ja küti instinkt, mis osal inimestel on, ja on ka minul Ega see looma tapmine… Kui ta maas on, siis on tegelikult lihtsalt kurb vaadata. See pole tapakirg. Kuid instinkt küll. Aga siin on oluline põhjus ka seltskond, kellega kümmekond päeva koos oled ning ühine ruum nendega ei muutu vastikuks.
Trofee olete Aafrikast ikka saanud?
Neid jagub.
Milline on kõige uhkem?
Ma ei olegi trofeede üle uhke. Aga jah, olen Aafrikas kümneid loomi lasknud.
Praegu valmistatakse ette uut jahiseadust ja vanad jahimehed kardavad, et jaht jääb rikaste lõbuks – traditsiooniline jahitegevus kaob, sest maaomanikud hakkavad küsima hirmsat renti. On vanadel jahimeestel põhjust muret tunda?
On ikka. Tegelikult tuleks leida kompromiss selles, kas seadus on jahimehe või maaomaniku keskne. Aga ega selles küsimuses pole tõde olemas. On ju selge, et Vene aeg, mil kõik olid jahimehed, ei tule ka jahipidamise mõttes kunagi tagasi ja teiselt poolt jaht ongi luksus. Vaadake jahivarustuse, relvade, laskemoona hinda. Lisaks veel jahiluba. Ja eks Eestis RMK-s jahti pidada on kallim kui Aafrikas.
Tõsi ka?
Jah, RMK alal on jahipäev kallim kui Aafrikas. Ja ausalt öeldes, ka meie tipptrofeed – põdrad ja hirved – maksavad ikka nii, et silm sinine! Korraliku hirvetrofee eest tuleb välja käia 2000–5000 eurot. Medalisarvse põdrapulli eest 1000–3000 eurot.
Kas Eestis käite palju jahil?
Suhteliselt vähe. Need on rohkem seltskondlikud jahid. Ega ma pole enam ammu nii suur jahimees, et jahi pärast jahil käin. See oli 25 aastat tagasi nii.
Üks mu hea sõber, kunagine kirglik jahimees, rääkis, et ta ei suuda enam jahil käia – loomast hakkab kahju.
See tunne käib läbi muide enamikul inimestel, kes palju kütivad. Minul on see ka olnud.
Mõni aasta tagasi rääkisite kavatsusest luua eralooduskaitseala. Kuidas läinud on?
Ma väga ei üritanudki seda teha, kuid uurisin küll. Aga kuna sain pisut kaasa aidata Silma looduskaitseala loomise kiirenemisele, siis milleks mulle enam eralooduskaitseala?!
Loodus on teile väga südamelähedane?
On küll. Ja olen endiselt seisukohal, et kui me millegagi tahame eristuda, siis peaks võtma eesmärgiks, et Eesti pindalast neljandik oleks looduskaitseala. Praegu on viimane võimalus seda teha, kümne aasta pärast enam mitte. Riik peab võtma eesmärgiks see teha. Ka maaomanikega annab ju kokku leppida ning vajaduse korral maid riiklikult ära osta, kas või sundvõõrandada. Raha võiks algatuseks võtta näiteks kunstiülikooli hoone alt. See oleks asi, mis meid eristab ja mille pärast ka noored tuleksid ehk ühel momendil Austraaliast tagasi.
Kümne aasta pärast on välismaalased kõik maad ära ostnud?
Mitte ainult sellepärast, aga nad on nii või teisiti majanduskäibes. Praegu on veel võimalus olemas.
Ja ega ju kaitseala tähenda seda, et sa ei saa ega või seal üldse midagi teha. Seal on lihtsalt piirangud. Praegu taastataks küllalt suurte summade eest rannaniite ja luhtasid, ega see pole ürgloodus. See on inimtegevuse tulemusel tekkinud kooslus.
Kas praegu olete enamiku aega Silma looduskaitsealal või pealinnas?
Ikka Silmal. Praegu on kaitseala suurus 5000 hektari ringis ja loodetavasti see lähiajal oluliselt suureneb.
Selle asja eesmärk on suhteliselt omakasupüüdlik. Ehk siis see, et ma olen loodusesse suhteliselt palju raha pannud, pole mitte mingi heategu, vaid puhas egoism. Olen nõus selle eest maksma, et saaksin elada sellises keskkonnas, mis mulle meeldib.
Silmal on ka õpikoda. Kas ise tegelete sellega?
Ei. Mu pere poolt loodud sihtasutus on ehitanud ja sisustanud hooned. Kompleksis on õppehoone, büroohoone koos korteriga ja praegu ehitame ööbimismaja. See on eelkõige mõeldud ikka suurlinnade laste jaoks. Aastaid tagasi kuulsin statistikat, et kümme protsenti tallinlastest ei mäleta, millal nad viimati linnast väljas käisid. Järelikult on vähemalt kümme protsenti lapsi, kes pole kunagi linnast väljas käinud. Mõtlesin kaasa aidata sellise mõtteviisi kadumisele, et lehm on emane ja hobune isane ning piim tuleb kombinaadist. Sellest võib saada meie lastelastele ohtlik kultuurikonflikt.
Ise te lastele loenguid ei pea?
Ei, sest on asju, mida ma oskan, ja on asju, mida ma ei oska. Ja püüan sellel vahet teha, kuigi mida vanemaks jääd, seda rohkem on alateadvuses kiuslikku arvamust, et tead asju teistest paremini.
Millega teie lapsed tegelevad? Kas on ka Austraaliasse läinud?
Nemad on Eestis ja elavad tavalist elu.
Olete olnud ka siseminister. On teil Eestis turvaline elada?
Tegelikult on. Ükskõik mis otsast me ka ei vaata, Eesti politsei on usaldusväärne. See on aastakümnete visa töö ja mulle meeldib meie politsei. Me ei saa mingeid üksikuid juhtumeid välja tõmmata, see poleks nende suhtes õiglane. Minu arvates oli suuraktsioonina väga muljet avaldav politsei tegevus liiklussurmade arvu vähendamisel. Politsei näitas oma jõudu ja võimekust.
Olari Taal
Sündinud:
•• 7. augustil 1953 Valgas
Haridus:
•• Varstu keskkool 1971
•• Tallinna polütehniline instituut, ehitusinseneri eriala 1976
Töö- ja ametikäik:
•• 1979–1985 Tartu ehitustrusti ehitusvalitsuse nr 2 juhataja
•• 1986–1992 Tartu Maja
peadirektor
•• 1992 Tiit Vähi valitsuse ehitusminister ja majandusminister
•• 1993–1997 Hoiupanga
juhatuse esimees
•• 1998–1999 EV siseminister
•• 1999–2001 AS-i Ösel juhatuse esimees
•• 2001–2003 Eggera OÜ juhatuse liige
•• 2003–2007 riigikogu liige
•• 2007–… Eggera OÜ juhatuse liige
•• 2007–... Silma LK Saunja SA juhatuse liige
•• Eesti koostöö kogu nõukogu liige
Pere:
•• abielus, kolm täiskasvanud last
Hobi:
•• kõik, mis on seotud loodusega
