Mis meil siis valesti on?

Me oleme väike riik ja sellega seoses on omad probleemid, näiteks tänapäevaste tootmisvõimsuste jaoks pole meil siseturgu. Väike siseturg paneb ka meie majanduse teistpidi tööle: kui on suure siseturuga riik, siis suurem tarbimine tähendab ka suuremat majanduskasvu. Meie suurem tarbimine kiirendab rohkem impordimaade majanduskasvu, vähem meie enda oma.

Mida siis teha? Me ei paisuta end kuidagi viiemiljoniliseks.

Ega mul ole majanduse jaoks mingeid mudeleid. Ja tegelikult hakkab kõik pihta hoopis millestki muust. 1960. aastatel olid Uganda ja Lõuna-Korea ühel ja samal majandusliku arengu tasemel. Kolmkümmend aastat hiljem oli tekkinud kohutav arenguvahe. Selgus, et oluline roll oli signaalidel, mida annavad valitsejad rahvale. Ühes riigis anti signaale, et pingutage, tehke tööd, saage rikkaks; teises, et meil on niigi hea olla ja küll riik lahendab kõik. Ehk see, mis meil täna toimub.

Minu põlvkond kasvas üles ajal, mil polnud mingit alternatiivi, ainus valik oli ropp töötegemine. Vastiku aja mõistusvastasel võimul oli vähemalt selge sõnum: „Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.”

Täna paljudele inimestele lausa meeldib töötu olla. Maal on olemas põlvkond, keda ei olegi võimalik päästa, kes surevadki välja. Õllest õlleni on nende elu ja õnneks ongi neil vaja kahte õlut päevas.