Aili Sandre
Toimetaja veerg
Eluasemefond saab tuleval aastal eelarvest 30 miljonit krooni. Igati tervitatav otsus. Kui siia kõrvale asetada tootjate liit oma kahe miljoniga, on see summa ilmselgelt liiga väike.
Ei taha siinkohal eelarvet ega ka eluasemefondi tegemisi analüüsida, pigem mõtiskleda eluasemega seonduva ümber. Fondist nõndapalju, et sel on ebatäpne nimi, õigem oleks "noore pere eluaseme fond" ja Tallinna eluasemefondile sobiks rohkem näiteks "noore riigitöötaja eluaseme fond". Kust aga võtab noor riigitöötajast pereisa või pereema 30 protsenti korteriostuks vajalikust summast, mis on fondist laenusaamise eelduseks, on küsitav. Kui lehtede korterimüügikuulutusi ja kinnisvarabüroode andmeid vaadata, siis maksab kõpitsemistvajav 3-toaline korter mitte eriti soodsas linnajaos keskmiselt 300 000 krooni.
Ebanormaalsed elamistingimused on stressitekitaja olnud aastakümneid. Tuletagem meelde või nõukogude aega, mil korterijärjekorras tuli seista pikki aastaid ja sageli ei jõudnudki inimene võtmeid ära oodata. Puudus valikuvõimalus: polnud korteriturgu, polnud võimalik saada laenu. Kui inimesel õnnestus saada ehituskrunt, tuli maja püsti panna töö ja kõhu kõrvalt. Selleks kulus vähemasti kümme-viist= eist aastat.
Kas täna on olukord parem? Julgen kahelda. Ehkki paljud meist on tänaseks saanud korteriomanikuks, ei ole see eluasememuret lahendanud. Erastada sai korteri, milles ise parasjagu sees elasid, ja juhul, kui see ei kuulunud tagastamisele õigusjärgsele omanikule. Millises seisundis on need korterid, õigemini majad milles korterid asuvad, teab igaüks ise väga hästi. Sageli elab erastatud korterites koos mitu põlvkonda, sest muud võimalust lihtsalt pole. Omavalitsused ning riik ei ehita rahapuudusel üürimaju. Lahendamata on tagastatud majade elanike korteriküsimus. Ja ka praegu ei ole materjali kõrgete hindade tõttu võimalik maja lühema aja kui kümne-viieteist aastaga püsti panna. Veel vähem korterit või maja osta, sest sel juhul tuleb raha ühekorraga välja panna. Kuigi kinnisvarabürood pakuvad nii kortereid, maju kui ka krunte, ei ole nende hinnad kättesaadavad enamusele rahvast.
õlgu paneb seejuures kehitama tõik, et turumajandusele suunduvas riigis toimivad kõikvõimalikud piirangud laenu saamiseks. Eluasemefond piirab seda vanusega - laenu saab kuni 35-aastane. 30- ja 40-aastastel on sageli üheealised lapsed. Fond aitab siiski mitmelgi noorel oma mure lahendada - laen on soodsa intressiga ja tagasimaksuaeg suhteliselt pikk.
Pangad ei anna veel pikaajalisi normaalse protsendiga laene korteri või maja ostuks ega ka elamispinna kapitaalremondiks. Eestis polevat piisavalt krediidiressurssi. Ausam oleks ehk öelda, et pankadel pole pikaajalised laenud majanduslikult kasulikud.
Eraisik võib parimal juhul saada mõnest pangamajast väikelaenu, kuni 20 000 krooni, intressiga 25 protsenti ja tagasimaksuajaga kuni aasta. Tagatiseks inimese enda palk tööandja garantiikirjaga. Kahjuks saab selle rahaga teha vaid sanitaarremonti.
Nõnda on inimesed muutumas oma eluaseme orjadeks. Elu eesmärk ei saa olla eluaseme soetamine. See on vaid abivahend eesmärgi saavutamiseks.
