Anti Kidron

Seisukoht

Aastakümneid tambiti meile pähe, et edumeelne riigikord ja kommunistliku partei tark juhtimine tagavad iseenesest sotsiaalmajandusliku progressi, millega koos ka kõik ajutised probleemid leiavad väärilise lahenduse.

Ajuloputus näib tulemusi andvat. Paljudest hetke- ja tulevikuprobleemidest on saanud eikellegimaa, kuna võtame aprioorselt, et kosuv turumajandus seab tõusva omaalgatuse innustusel kõik korda. Eredaks näiteks on õigusjärgsele omanikule tagastatavate majade elanikud oma muredega.

Nõuandlad ja kursused pakuvad tarkust ja abi neile, kes oma korteri erastanult üleöö üürnikust omanikuks saavad. Tuhanded pered, kes pikki aastaid või aastakümneid elasid riigikorteri valdaja rahulikku elu, ootab aga 1997. aasta juulist eramaja üürniku tume tulevik. Siin on ka seadusteloojad kimbatuses. üht ebaõiglust korvates loodi tahtmatult uus.

Iseloomulik on aga see, et ükski riigiasutus ei valmistu probleemipuntraga nagu kord ja kohus tegelema. Elamuekspluatatsioonivalitsusteja kinnisvara munitsipaalettevõtetele ei lähe see korda, majandus- ja siseministeeriumi mure see ei ole, kohalike omavalitsuste asi samuti mitte. Paljud lagunevais puumajades resoluutsete õigusjärglaste naasmist ootavad masendunud üürilised lihtsalt ei taha oma probleemi tunnistada. Mõneki neist kulutavad oma kurtmistega ka ametiastuste uksi, paraku reaalset abi saamata.

üürnikud ei oska enda eest seista

Osa Nõmme linnaosa õigusjärgseile omanikele tagastatavate majade elanikke on koondunud üürnike ühendusse, mis peaks just nagu olema loodud ühiste muredega inimeste aitamiseks. Kahjuks on ühenduse algatus tipnenud üksnes rahvakoosoleku korraldamisega, kus lihtinimesel avanes võimalus majandusminister ja teised asjamehed küsimustega üle külvata. On ka neid, kes kõnekoosolekul auru väljalaskmist peavad enesepettuseks.

Iseenesest võiks ja peaks üürnike ühendus aga kujunema arvestatavaks jõuks. Kui ühe linnajao üürnike esindus lööks liitu samalaadsete ühendustega üle Eesti, kujuneks sellest võimas survegrupp, mille mõju peavad arvestama seaduseloojad, erakonnad ja kohalikud omavalitsused.

Survegrupina tegutsemise valmisolekut üürnike ühenduses kärbib ilmselt nii madal sihiteadlikkus kui ebamäärane süüdlasetunne, nagu oleks mängurikkuja, keegi, kes valmistub just veerema pääsenud varakapitalismi vankrile kaikaid kodaraisse viskama. Tänaval vuravad järjest uhkemad autod, poed ja bürood muutuvad kõikjal valgusküllasemaks ja nägusamaks. Millega peaks neis oludes end lohutama põhiseadusega tagatud eluaseme õigustest ju peatselt praktiliselt ilma jääv üürnik, kes kalli krundi soetamisest ja endale maja ehitamisest isegi unistada ei saa? Teisest küljest ei kujuta üürnike enamik küllalt selgelt ette seda võimaluste mängumaad, mille raames oma huve annaks siiski kaitsta.

Niisiis ei teegi osa üürnikke endale asjast esiotsa muret, oodates, et mingi lahendus kindlasti leitakse, ega pea võimalikuks, et meie oma riik jätaks tuhanded pered taeva alla.

Teised - nooremad, ettevõtlikumad - püüavad kroonhaaval raha koguda, et edaspidi mingi väike korter osta. Mitmed küsivad kurvalt, mis siis nemad oma EVP-dega peale peavad hakkama, mis paljudel teistel korterite erastamisele kulus.

Abitustunde ületamine

Riigikorteri valdajast eramaja üürnikuks saada on küllalt traumeeriv - see pärsib oluliselt optimismi tuleviku suhtes ning tahet saada lapsi, tegelda ettevõtlusega, pühenduda enese harimisele jne. Suurte arvude keeles mõjutab see erakordselt halvasti rahva iivet, tõstab kuritegevust, suurendab alkoholismi jne.

Tegemist on tõsise riikliku probleemiga, millele tuleks ka riiklikke lahendeid plaanida. Lausa jõhker on väita, et see probleem peaks üürnike enda kandma jääma. Mõnedki ametimehed ja poliitikud võtavad end selles asjas vastutusest priiks, väites, et teiste (poliitikute, erakondade) algatatud protsessi pole enam võimalik peatada ja mis tahes uute seadustega tekkivat ebaõiglust ei kõrvalda.

Samal ajal jätkub Tallinna paljudes kvartalites heakorra allakäik. Põhjuseks tuuakse enamasti see, et maal pole veel peremeest. Peremees olla tähendab vastutust kanda. Ent igaühele polegi see meeltmööda. Just siit võikski lähtuda nurkasurutud üürnike probleemile lahenduste otsingul.

Paljudki senistest üürnikest oleksid põhimõtteliselt valmis säästud mängu panema ja korteri, majaosa või maja uue omaniku käest ära ostma. Takistuseks saab tihti proosaline seik - rahast jääb lihtsalt puudu.

Teine osa üürilisi eelistaks ehitada üksi või mingi korteriühistu koosseisus oma vana lobudiku asemele uue maja. Takistuseks tõuseb taas vana häda - kruntide turuhinnad on ülearu soolased, ehitusteenused kallid, soodsate pangalaenude saamise perspektiiv näib sama hästi kui puuduvat. Peremeesteks jääda või saada soovijaile peaks riik võimaldama abi, mis julgustaks neid isiklike pingutuste hinnaga oma olukorda parandama. Arvesse tuleb mitu võimalust:

- pikaajalised madala protsendiga eluasemelaenud;

- vabade kruntide leidmine ja soodushindadega (ka EVP-dega) eraldamine;

- riiklikult toetatud ehitusühistute organiseerimine;

- Lasnamäe- ja Mustamäe-laadsetest üürikasarmutest mingi osa eraldamine vanadest puumajadest ümberkolijaile.

Hirmul on suured silmad

Teatud osa üürnikke soovib vaid kindlustunnet, et nad tulevikus eluasemeta ei jää, et üür ülearu kõrgele ei tõuse jne. Turg tagab ilmselt iseenesest selle, et üürid väga kõrgele ei tõuse. Ent see pole mingi lohutus inimesele, kes on harjunud oma senist maja, korterit oma tõeliseks koduks pidama. Kõige rängem on taluda just seda õigusetu ja alandatu seisundit, kellele uuel omanikul on tulevikus võimalik korter üles öelda. Hirmul on suured silmad. Telemeeste vahendusel on meieni jõudnud mõnigi lugu üürnike ja omanike kokkupõrkeist, ja seda just Nõmme linnajaos.

Probleem vajaks tõsist tegelemist, minu poolest kas või Tuleviku Eesti Instituudis. Peatselt omanikku vahetava kõdumaja üürnikule on väikeseks lohutuseks rõõm naabruses kerkivast villast.