Õmblus: eestlaste palgad tuleks kolmega läbi jagada
Kui me sulgeme silmad reaalsuse ees ja loodame käimasoleva palgaralliga rikaste riikide hulka jõuda, siis tegelikult lõpetame üsna pea läbipõlenud ja konkurentsivõimetu perifeeriana.
Teiste riikide kogemus näitab, et samaaegselt ei saa olla edukas eksportriik ning nautida külluslikku elu. Need kaks käitumisviisi on teineteist välistavad eelkõige arenevate riikide – nagu Eesti – puhul.
Eesti puhul saab maailmakogemust arvestades reaalpalkade alandamine aset leida inimestele otseselt märkamatul viisil kas läbi devalvatsiooni, miinimumpalga nõude kaotamise või pikaajalisest majandusdepressioonist tulenevate survete kaudu. Ühesõnaga viisil, kus sama ostujõu saamiseks peavad inimesed kolm korda rohkem tööd tegema, kuid samas pole nagu keegi otseselt nende palkade kallale läinud.
Liigkõrge palk sööb majandust igalt poolt
Eesti Pank on väitnud korduvalt, et majanduse pehmeks maandumiseks on hädavajalik tööjõuturu palgasurvete taandumine. Suur palkade kasv on toonud kaasa kiire hinnatõusu - hinnad Tallinna kesklinnas on väidetavalt võrreldavad juba Pariisi kesklinnaga.
Hinnatõus peletab nii turiste kui õõnestab eksportivate ettevõtete jalgealust. Selle aasta esimesel poolel ööbis Eestis möödunud aasta sama perioodiga võrreldes ligi 14 000 välisturisti vähem. Import ületab meil kolmandiku võrra eksporti ja olukorra paranemist pole ette näha. Palgasurvest tulenev ehitushindade kasv on seadnud küsimärgi alla kinnisvaraarenduse mõttekuse. Sisuliselt pole Eesti majanduses täna sellist kohta, kus palgasurve konkurentsivõimet ei ohustaks.
Tallinnas juba 12 000 krooni ületav keskmine palk on ilmselgelt liiga kõrge selleks, et meie majanduse tänase tootlikkuse juures konkurentsivõimet ja pikaajalist kasvu tagada. Loota sellele, et palgatõusule järgneb iseeneslikult tootlikkuse suurenemine samas mahus, on lihtsalt naiivne. Täna ei tea me ilmselt keegi, kus täpselt asub tasakaalupunkt, millele vastava palgataseme juures Eesti majandus konkurentsivõimelisuse säilitab – nii palju, kui oleks sellele küsimusele hinnangu andjaid, oleks ka ilmselt erinevaid hinnanguid. Samas võib suhteliselt kindla peale väita, et praeguse palgataseme kolmega läbi jagamise korral oleksime täiesti konkurentsivõimelised ja saaksime panustada tugevale ekspordi kasvule.
Palga alandamise läbiviimise võimalused varieeruvad
Palgataseme alandamine ei ole majanduses jäänud vaid teooria tasemele. Selle praktiline läbiviimine on aga sageli varjatud ja inimestele psühholoogiliselt talutavamaks tehtud. Näiteks Argentiinas devalveeriti majanduskriisi ravimiseks rahvusvuslikku valuutat peesot 7. jaanuaril 2002. aastal sellisel määral, et 0,994 peeso asemel tuli alates 8. jaanuarist hakata ühe USA dollari eest välja andma 1,4 peesot. Sellega asi ei piirdunud – 23. aprillil 2002. aastal tuli ühe USA dollari saamiseks tasuda 3,14 peesot. Seega kahanesid töötajate palgad loetud kuude jooksul kolmekordselt.
Vahetuskursi muutuse tulemusena saavutas Argentiina 2003. aastal 8,8% suuruse majanduskasvu ning sellele järgneval aastal kasvas majandus 9%. Samas kui 2002. aasta sama näitaja oli -10,9%.
Majanduskasvu põhjuseks oli peamiselt ekspordisektori elujõu taastumine ja sellest tekkinud positiivsed mõjud tootmisele. Argentiina tegi läbi devalvatsiooni oma valiku, mis osutus õigeks ja pani riigile aluse pikaajalisemaks eduks – riik areneb stabiilselt, inimesed koguvad jõukust ja ka rahvuslik valuuta ei ole enam nõrgenenud. Isegi superriik USA on leidnud midagi, mida Argentiina kogemusest õppida.
Hea näide palkade tootlikkusega vastavuses hoidmiseks on Hong Kong, kus probleem on jäetud täiel määral turujõudude kanda. Hong Kongis puudub seaduslik miinimumpalk, mis annab ettevõtjatele vabad käed palgata töötajaid täpselt sellistel tingimustel, mida võimaldab äriline seis ühelt poolt ja tööjõu pakkumine teiselt poolt. Valitsus on oma turgu segava rolli viinud miinimumini. Hong Kongil läheb hästi – majandus kasvab jõudsalt, tööpuudus väheneb, eksport kasvas eelmisel aastal 9,4%, turistide arv suurenes 8,1% ja ka inflatsioon püsib paari protsendi piirimail.
Nii Argentiina kui ka Hong Kongi kogemus näitab, et need riigid on õigel teel. Töötajate seisukohalt vaadatuna on lühikeses perspektiivis vastu võetud küll ebameeldivaid otsuseid, kuid pikaajalisemalt on ka lihtsad tööinimesed saadud tulevikukindlusest tingituna olukorraga rahul.
Kui ise palku ei korrigeeri, siis teevad seda turujõud
Eesti poliitikud ei saa ega taha ebapopulaarsetel teemadel sõna võtta. Samas ei suuda meie soovunelmad ja kujuteldav reaalsus vastu seista tegelikkuses toimivatele majandusseadustele. Kas peaks meie eeskujuks olema Hong Kong või Argentiina või midagi kolmandat, see on tehniline küsimus.
Sisuliste otsuste tegemisel ei tohiks juhinduda üldisest poliitilisest suundumusest või heaoluga seotud hinnatasemest. Näiteks Argentiinas olid enne devalvatsiooni hinnad Euroopa tasemel ning keskmine palk kõigest 600 USA dollarit. Tänane olukord Eestis ei ole elanike ostujõu seisukohalt sugugi hullem. Samuti ei ole näiteks kommunistliku orientatsiooniga Hiina peale võimu ülevõtmist Hong Kongis sealset süsteemi pidanud vajalikuks muuta – järelikult on mida hoida.
Sisuliselt seisame valiku ees, kas võtta ise midagi ette või lasta majandusjõududel seda karmimal viisil teha. Väikesed tagasilöögid maksejõuetuste ja pankrottide näol on paratamatud, kuid pikas perspektiivis saaks normaalsete palkade tingimustes meie väljavaade parem olema. Ja Eesti palgatöötajate seas levinud arusaam, et kui hinnad on kõrged, siis peavad ka palgad kõrged olema, muutub ilmselt alles siis, kui majandus seda piisavalt veenvalt selgitab.
