Õmblus: rahandusministeeriumi finantskeemia süvendab majanduse kannatusi
Mõni nädal tagasi tabati rahandusministeerium Eurostati poolt teolt, kui üritati oletatavalt 1,5 miljardi krooniga miinuses olevat Eesti 2008. aasta riigieelarvet Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi (RKAS) abil ülejäägiga näidata. Hulk riigieelarve kulusid peideti lihtsalt RKAS-i ära.
28. veebruari Eesti Päevalehes ilmunud artiklis ütleb rahandusminister Ivari Padar, et valitsussektori lühiajaline miinus ei ole midagi halba ja seda võimalust kasutab enamik maailma arenenud maid. Padar leiab, et kui riigi majandusolukord on vastav ja arenguvajadus seda nõuab, võib riik minna ka eelarvega defitsiiti. Huvitav on siinjuures see, et rahandusminister ilmus selliste seisukohtadega välja just vahetult peale RKAS-i probleemi ilmsikstulekut.
Rahandusministeerium räägib Euroopas teist juttu
4. märtsil avaldati rahandusministeeriumi poolt teade selle kohta, et Brüsselis toimunud Euroopa Liidu rahandusministrite kohtumisel kinnitati Eesti rahanduspoliitika vastavust Euroopa Liidu ühiste eesmärkide järgimisel. Teates öeldakse muuhulgas, et Eesti kuulub juba täna nende riikide hulka, kes täidavad riigivõla vähendamise eesmärki ja et Eesti vähendab inflatsioonisurvet läbi kulude kasvu pidurdava eelarvestrateegia. Brüsseli jutt on täiesti vastupidine sellele, mida rahandusminister on loetud päevad varem Eesti ajakirjanduses väitnud ja täielikus vastuolus RKAS-i kaudu organiseeritava eelarvedefitsiidiga.
Ülaltoodut analüüsides jääb mulje, et rahandusministeeriumi poolt viimasel ajal läbi viidud eelarvepoliitika on tuginenud järgmistele tegevusprintsiipidele:
1. Poliitpopulistlikel eesmärkidel on valitsussektori kulutused viidud maksimumini, seda ka riigieelarve olulisse defitsiiti ajamise hinnaga.
2. Eelarvedefitsiiti on avalikkuse eest varjatud ja seetõttu on sisse toodud ka erinevaid hägustavaid skeeme.
3. Kui Eurostat või keegi teine on varjatud defitsiidi avastanud ja sellele tähelepanu osutanud, siis on eelarvepuudujääki kiirelt õigustatud, kui riigi arenguks vajalikku abivahendit.
4. Brüsselis käies on aga rõhutatud vastupidiselt eelnevale, et Eesti piirab kulutusi, ohjeldab inflatsiooni ja hoiab riigivõla miinimumil – mis tähendab ühtlasi ka eelarvedefitsiidi lubamatust.
Rahandusministeeriumil puudub konkreetne suund
Kahtlemata on oluline riigieelarve defitsiidi fakt ja selle suurus ning see, mida rahandusministeerium suudab teha inflatsiooni pidurdamiseks. Palju olulisem on aga mõista, et kas meie riigil on olemas konkreetne rahanduspoliitiline suund ja ühesed arusaamad sellest, mida me ikkagi taotleme ja kuhu liigume. Viimase aja väga vastuolulist rahanduspoliitilist informatsiooni analüüsides jääb vägisi mulje, et puudub konkreetne suund või kompass, mille alusel meie rahanduspoliitikat kujundatakse ning on olemas vaid segasevõitu finantskeemia – parasjagu räägitakse seda, mis tundub kasulik või vajalik konkreetsele sihtauditooriumile.
Arvestades aga seda, et Eesti majanduses vaatab vastu tõsine probleem üldise likviidsusega, mis võib meil oluliselt süvendada raskusi kohalikul kaubandus-, kinnisvara- ja krediiditurul, siis on äärmiselt oluline, et rahandusministeerium suudaks pakkuda adekvaatset informatsiooni meie rahandusliku olukorra kohta ning toetada seda õigesuunalise rahanduspoliitikaga. Inimesed ja ettevõtjad juhinduvad sellest infost ja langetavad lähtuvalt sellest omi majandusotsuseid. Valeinfo viib valeotsusteni ja see süvendab probleeme majanduses.
Eesti inimestel on õigus ausale ja läbipaistvale valitsemisele, mitte RKAS-i skeemi laadsetele finantskeemiatele. Rahandusministeerium tegi siinkohal valearvestuse, et keegi väljastpoolt asjassepühendatuist ei suuda varjatud eelarvedefitsiiti läbi näha. Ilmselt ei oleks rahandusministeerium ka eksinud, kui Eurostat poleks valusat kohta üles leidnud.
Kuid pole halba ilma heata. Rahandusministeerium on hiljuti prognoosinud, et Eesti inflatsiooni kõrgpunkt pidi jääma veebruarisse ja alates käesoleva aasta märtsist hakkab hinnatõus järk-järgult alanema. Jääb vaid loota, et tegemist on adekvaatse prognoosi ja pädeva seisukohaga, mitte kohaliku poliitpopulaarsuse saavutamiseks mõeldud finantsloominguga. Eesti majanduses on piisavalt kannatusi ka ilma rahandusministeeriumi skeemideta.
