Oodata võib Hiina kaupade uputust. Ja mitte ainult odavate
Eesti Arengufondi töötajaskond hakkas sügisel õppima Hiina põhilist, mandariini keelt. „Maailma naba nihkumine läänest itta on üks neist megatrendidest, mis on selgelt ette nähtav ja mida ka käesolev kriis ei ole väärata suutnud,” põhjendab seda Arengufondi blogis asutuse seirejuht Kitty Kubo. „Pigem on sellesuunalised arengud kriisi ajal veelgi kiirenenud: majandusvõimu teatepulga üleandmist, aga ka teaduse ja tehnoloogia liidri rolli kandumist Aasiasse peetakse reaalseks juba 2025. aasta paiku.” Kubo viitab mõni aeg tagasi ettevõtjate ja ekspertide hulgas tehtud ülemaailmse arvamusuuringu tulemustele, millele vastanuist 70% nõustub väitega, et 2030. aastaks on Hiina ette-võtted tavalised Ameerika ja Euroopa töötajatele töö andjad, ja 45% usub Hiina ärikultuuri astumist ülemaailmsesse ärikultuuri. Sellisel juhul peaks tõepoolest igaüks, kes tahab tulevikus rahvusvahelist äri ajada, tegema tutvust ka hiina keelega.
Tõsi see on, Hiina majandus sööstab jõudsalt edasi. Mullu neljandas kvartalis kasvas see üle-eelmise aasta sama ajavahemikuga võrreldes üle kümnendiku. Nagu meil parematel päevadel.
Detsembris sai Hiina maailma suurimaks eksportijaks. Kuigi 2009. aastaga vähenes riigi ekspordi maht umbes 17%, vähenes see teistes maades veel kõvasti rohkem. Hiina kaupade sissevedu kahanes USA-s 15%, ülejäänud maailmas aga tervelt kolmandiku. Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi järgi ulatub Hiina osakaal 2014. aastal tosina protsendini maailma kaubavahetusest.
Ei ole siis ime, et USA-st ja Euroopast kõlavad süüdistused, et Hiina hoiab oma valuutakurssi kunstlikult liiga odavana – see omakorda muudab Hiinast eksporditava kauba ülejäänud maailmale odavamaks ja muu maailma tooted hiinlastele kalliks. Sellest ka riigi suur jooksevkonto ülejääk. Mullu oli Hiina ka see riik, kelle kohta esitati Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) kõige rohkem kaebusi. Kas see tähendab, et meid kõiki uputatakse üle odavate Hiina kaupadega? Kas see tähendab aina langevaid tootmisstandardeid – mille kohta on üsna iseloomulik kõrvalloos toodud näide, kuidas kašmiirist riided jõudsid viimase kümne aasta jooksul luksuskaupade poodide kõrval müüki ka odavates kauplustes? See ei pruugi tingimata nii minna.
2007. aastal Eesti krooni 15. aastapäeva auks korraldatud konverentsil esinenud Hiina Rahvapanga ase-president põhjustas kohalviibijate hulgas kerget elevust, kui ütles: „Kommunistlik partei on otsustanud, et me peame hakkama tegelema innovatsiooniga.” Ju tekitas see nii mõneski kohalviibijas äratundmisrõõmu.
Tulekul Hiina kallis kaup
Kuid Hiina kommunistlik partei on märksa tegusam asutus kui see, mida meie mäletame. Kui 1995. aastal asus Hiina avaldatud teadustööde arvu poolest maailmas 14. kohal, siis 2007. aastal jättis ta oma selja taha Jaapani ja jäi maha vaid USA-st. Tööde kvaliteet – tsiteeritavus – nii kiiresti küll paranenud ei ole, kuid teeb samuti edusamme. Aeg-ajalt tuleb uudiseid sellestki, kuidas mõni liiga auahne teadlane on püüdnud uurimistöö tulemusi võltsides otseteed ametikõrgenduseni jõuda – mõne hinnangul olevat säärane käitumine vägagi levinud. Samal ajal nendib Duke’i ülikooli ettevõtluse ja teadustöö kommertseerumise keskuse direktor Vivek Wadhwa New York Timesi veebilehel, et kui viimase kahekümne aasta jooksul jäi USA-sse umbes 90% Hiinast pärit doktorante, siis praegu kavatsevad sama paljud pärast õpingute lõppu naasta kodumaale. Teisest küljest: hulk naasnuid on saanud tõsise kultuurišoki.
Kuid arvestada tuleb sedagi, et Hiina koosneb sisuliselt mitmest majanduskeskkonnast. Kui rannikualadel valitseb buum ning palkade ja muude kulude tõustes ollakse sunnitud üle minema suuremat lisandväärtust andvale toodangule, siis vähem tootlikud tööstusharud, näiteks tekstiili- ja jalatsitööstuse võib viia üle sisemaale, kus kulud on väiksemad. Nii et odavate Hiina kaupade eest ei ole tulevikuski pääsu. Lisanduvad aga kallimad ja kvaliteetsemadki Hiina kaubad.
Kõik siiski Hiina esiletõusu ei usu, vaid väidavad hoopis, et praegusele kiirele toibumisele järgneb majandusmulli lõhkemine. Nädalalehe The Economist 16. jaanuari number tõi esile mõne peamise põhjuse, miks osa vaatlejaid tõmbab paralleele praeguse Hiina ja 1980-ndate lõpu Jaapani vahel.
Räägiti ju tollal just tõusva päikese maa pidurdamatu võidukäigu algusest. Tuli aga hoopis majanduskriis ja praeguseks juba kaks aasta-kümmet kestnud stagnatsioon. Sarnaselt tollase Jaapaniga iseloomustab Hiinat suur säästmine, mis koos alahinnatud valuutakursiga on põhjustanud kiire ekspordipõhise majanduskasvu ja maailma suurima jooksevkonto ülejäägi. Mõne vaatleja väitel on krooniline üleinvesteerimine toonud kaasa liigse tootmis-võimsuse ja viinud kapitalitootluse langusse. Pangalaenude uputus ähvardavat edaspidi kasvatada halbade laenude osakaalu, kuid samal ajal paistab aktsia- ja kinnisvaraturg olevat ohtlikult punnis.
Ei saa öelda, et Hiina võim selle ohu pärast muret ei tunneks. The Economisti artikli tavapäraselt nimetu(d) autor(id) aga tundus(id) olukorda üsnagi rahulikult võtvat. Pekingis ja Shanghais tegid kinnisvarahinnad mullu tõesti võimsa hüppe, kuid mujal mitte. Raha selleks tuli valdavalt säästudest, mitte laenudest. Ka tootmisvõimsus ei olevat Hiina majandusarengu praeguses etapis eriline probleem. Ainsa murena tulevatki rõhutada pangalaenude mullust järsku kasvu. Artikli järeldus kõlab: pigem tasuks praegust Hiinat võrrelda 1960-ndate Jaapaniga, kus mulli lõhkemine tõi kaasa küll ajutise majanduskasvu aeglustumise, kuid mitte pikemat seisakut.
Eliidi hulgast massidesse
•• Veel paarikümne aasta eest üksnes luksuskaupade ostjaile taskukohane olnud kašmiir on viimasel ajal muutunud aina odavamate rõivatükkide materjaliks. Ka selles on süüdi Hiina tööstuse areng.
•• Oma parimal kujul koosneb kašmiir-vill vaid alla 30-kraadises pakases talvituvate kitsede talvekasuka aluskarvadest – kusjuures kitsi ei pügata, vaid korjatakse neilt karva kammiga.
•• Kõige kvaliteetsem valge kašmiirvill maksab u 75 dollarit kilo – ühe kampsuni jaoks kulub seda vähemalt 200 grammi. Hiinas aga kiputakse kasutama puhastamata, vahel koguni jaki- või jänesekarvadega segatud kašmiirvilla. Peale selle kootakse või heegeldatakse kašmiirkangas Hiina tehastes lõdvemalt kui Euroopa tehastes.
Google’i võimaliku lahkumise mõju
•• Viimastel nädalatel on maailmas Hiinaga seotud esiuudiseks saanud internetihiiglase Google’i ähvardus riigist lahkuda, sest Hiina võim olevat rünnanud ettevõtte e-posti teenuse kasutajaid. Ent Hiinas endas ei mängi veebisait google.cn ülearu olulist rolli. Sealset turgu valitseb kodumaist päritolu otsingusait Baidu.
••Kuukirja The Atlantic veterankorrespondent James Fallows leidis, et tegelikult ei avalda Hiina uudistevoole mõju, kas Google seal tegutseb või mitte. Igaüks, kes tahab Hiinas ligi pääseda aadressile google.com, saab seda teha välismaal asuva puhverserveri kaudu.
•• Fallowsi hinnangul ei ole siin võitjaid ega kaotajaid – sõltuvalt sellest, kuidas asi laheneb. Kui Google lahkub, kaotab ettevõte sillapea hiigelturul, Hiina valitsusele on olukord üsna piinlik ja hiinlased, kelle ligipääs internetile on niigi piiratud, jäävad veel ühe kanali võrra vaesemaks. Kui aga valitsus peaks suutma välja pakkuda Google’it rahuldava lahenduse, saaksid kõik osapooled end võitjana tunda.
