Kõigest mõne meetri kaugusel maanteest algab õunapuusalu, kus on üle 2000 puu: Antoonovka, Talvenauding, Meelis, Tellissaare ja Krameri tuviõun.

„Kasvatan jah maheõuna ja seda ostavad peamiselt kohalikud inimesed. Eestlaste õunamaitse on paraku muutunud ning näiteks vana head Antoonovkat ei soovi enam väga keegi,” alustas Ojasalu. Ta lisas, et nõudlus kodumaise õuna järele on üldiselt väike.

Mahe tähendab õunte puhul seda, et õunad kasvavad nii nagu tavalises vanaema koduaias, kus ei kasutata herbitsiite, umbrohumürke ega muud keemiat.

Ojasalu sõnul on tema õuntel õuna lõhn, mitte nagu poes müüdavatel fruktidel. Mahedat austavad peamiselt noored emad.

Õunaaed sai siin alguse Mitšurini-nimelise kolhoosi eestvedamisel ja õuntest tehti toona mahla. Vahepeal oli suur ostja kohalik Valtu Vein, kuid nüüd ei telli siit õunu ka nemad.

Kallim kui tavaline poeõun

„Eks see ole tänapäeval küsimus tõesti, et kuidas kraamist lahti saada. Maheõun on muidugi kallim kui tavaline poeõun. Tegelen ka maasikate ja vaarikate kasvatamise ja müügiga ning haljastusega,” ütles Ojasalu rõõmsalt. Rikkaks selle tegevusega tema sõnul ei saa, aga ta ei kurda.

Õunapuudel pole aeda ümber. Küsimusele, kas õunaraksus ei käidagi, vastas Ojasalu: „Käiakse ikka, aga see on normaalne. Raputatakse puud ja võetakse, aga palju siis ikka jaksatakse kokku korjata.”

Artikkel on osa maanteeprojektist, mille raames uuris Ärileht, millised ettevõtted tegutsevad trassil Tallinnast Viljandisse.