Päevitamise ja päikeselise jume tõi moodi Coco Chanel
Mida heledam nahk, seda aristokraatlikum sa olid (vt kõrvallugu). Shakespeare’i näidendis “Palju kära ei millestki” kaebab Beatrice, et tänu päevitunud nahale pole tal lootust meest leida. 19. sajandil ei ilmunud pea ükski kõrgema ühiskondliku positsiooniga naisterahvas päikeselisel päeval välja ilma päevavarjuta.
Päevitamiskomme sai alguse 1920-ndate Prantsusmaal. Aluse pani sellele moelooja Coco Chanel, kes Westminsteri hertsogi jahil Pariisist Cannes’i seilates end tõenäoliselt kogemata kombel pruuniks päevitas. Alahinnata ei maksa ka tollasel Prantsusmaal populaarse tumedanahalise lauljatari Josephine Bakeri mõju. Pealegi hakkas aina enam naisi tegelema vabaõhuhobidega, nagu matkamine ja tennis.
Umbes samal ajal tulid turule pruunikat värvi kreemid, et anda jumet ka päikese eest varju jäänud kehaosadele. Ka riietus hakkas andma rohkem võimalusi oma päevitust näidata – moodi läksid näiteks käisteta kleidid.
Mood muutus
Selleks ajaks oli nimelt töö iseloom muutunud – seda tehti aina enam siseruumides. Nii sai hoopis päevitunud nahast tunnus, et inimene ei pea palehigis rühmama, vaid võib laisalt päikese käes külitada. Eriliseks jõukuse märgiks kujunes talvine päevitus.
Mõnd aega ei suutnud moemaailm valida, mis on õigupoolest peenem, päevitunud või kahvatu nahk. Päevitus saavutas võidu 1960-ndatel, mil see kinnistus lõplikult jõukuse ja jõudeelu sümbolina ning päevitamine ise muutus peaaegu kunstivormiks. Ilmusid välja end alaliselt tumepruuniks päevitanud kuulsused, nagu näitleja George Hamilton.
1950-ndatel tuli esimene isepruunistav kreem Man-Tan. Esimesed päevituslambid leiutas 1903. aastal kogemata kombel Saksa firma Heraeus, kus arendati kodus ja tööstuses kasutamiseks ette nähtud valgustussüsteeme, mis kasutasid kõrgrõhulampe. Märgati, et nähtava valguse tekitamiseks loodud lamp annab ka ultraviolettkiirgust. 1920. aastatel hakkaski Heraeus müüma päevituslampe. Esimesed mitme lambiga solaariumid valmistasid 1970-ndate teisel poolel sellised firmad nagu Ultrabronz ja JK Ergoline.
Esimene hoiatus
Esimesena hoiatas liigse päevitamise kahjulikkuse eest 1929. aastal kosmeetikafirma Helena Rubinstein, öeldes oma reklaamis, et “päikesepõletus rikub teie ilu”. Chicago arst W. A. Evans arvas: “Võib-olla kutsuvad need päevitunud mehed ja naised endal esile varajase seniilsuse.”
1970-ndatel hakkas USA tervishoiuregulaator FDA uurima päevituskreemide vähkisoodustavat mõju ning 1979. aastal asus neid klassifitseerima. 1985. aastal sai Ameerika dermatoloogia assotsiatsioonist esimene meditsiini alaliit, mille nahavähi vastu suunatud kampaania päevitamise ohtlikkuse eest hoiatas. 1990. aastal ilmusid välja esimesed päikesekreemid, mis pakkusid kaitset nii UVA- kui ka UVB-kiirte eest. Üks 2004. aastal ilmunud uurimus arvas, et solaariumiskäimine võib põhjustada sõltuvust – ultraviolettkiirgus toetab endorfiinide tekkimist, luues nii heaolutunde.
Ühiskonnakriitik Naomi Wolf leidis aga 1991. aastal oma raamatus “Ilu müüt”, et päikesepelguse põhjuseks ei olevat sageli mitte hirm nahavähi, vaid vananemise ees. Tema väitel lõikab see foobia läbi ühenduse naiste ja looduse vahel, “muutes looduse meheliku traditsiooni vaatenurgast hirmsaks vaenlaseks”. Ta lisab, et “ilu müüt stimuleerib naiste hirmu vanem välja näha, et anda meile vastupidine suund: tagasi siseruumidesse… kus on igas kultuuris naise õige koht, mis meid enim alla surub”.
Mõni eelistab nahka valgendada
•• Jaapanis maalivad geisˇad praegugi oma naha valgeks, mis väljendab ilu, graatsilisust ja kõrget sotsiaalset staatust.
•• Ahhemeniidide dünastia aegses Iraanis (559–330 e.m.a) kasutasid põllumehed ja ehitustöölised oma naha heleda ja pehmena hoidmiseks mingit valgendamismääret.
•• Antiik-Kreeka ja Rooma naised valgendasid nahka kriidi ja tinavärviga, mis pikaajalisel kasutamisel võis põhjustada tinamürgituse.
•• Parem ei olnud ka järgmine lahendus, kümnenda sajandi keskpaiku populaarsuse saavutanud arseeniga värvimine.
•• Kuninganna Elizabeth I aegsel Inglismaal tõmbasid naised oma otsaesisele peeneid siniseid jooni, et kahvatumana mõjuda. Prantsusmaal kasutasid nii mehed kui ka naised oma naha heleduse rõhutamiseks valesünnimärke.
•• Mõnel pool maailmas, iseäranis Aasia idaosas, aga ka Aafrikas ja Ladina-Ameerikas – kõikjal, kus hele nahk on eeskätt tänu koloniaalpärandile kõrgklassi tunnus – on naha valgendamine seniajani populaarne.
•• Tänapäeval saab nahavalgendamiseks kasutada kreeme, tablette, seepe või ihupiima. Valgendamiseks lagundatakse tavaliselt ensüümide abil melaniini või vähendatakse selle sisaldust nahas. Enamiku valgenduskreemide koostisse kuulub ka UV-kiirte vastane kaitse, et vältida naha kahjustamist päikese poolt.
