Praegu tundub, et iga sellise näitetüki kohustuslikuks tegelaseks on välismaine ekspert. Riias osutuks selles Taani ökonomist Morten Hansen, meile võib siinkohal meenuda Esko Passila, kelle juunikuine Äripäevas esitatud mõttekäik (kiire inflatsioon sööb ära kodumaiste ettevõtete konkurentsivõime) on Hanseni omaga äravahetamiseni sarnane.

Sellised mõtteavaldused kutsuvad omakorda esile otsustava vastulöögi kodumaistelt ekspertidelt ja keskpangalt, kes kõik peavad välismaalase argumente elukaugeteks ja kohalikest oludest möödavaatavateks. Pärast umbes nädal aega kestvat melu selgub, et välismaa ekspert ei olegi tegelikult nii väga ekspert, lehtedesse ilmuvad uued pealkirjad ja kõik vaibub ... et siis mõne aja pärast uute osatäitjatega jälle esile kerkida.
Nagu meelelahutusäris ikka, määrab tüki edukuse ära publikumenu. Seniste ürituste puhul on saalid hoolimata ajutisest intensiivsest meediatoest siiski tühjaks jäänud. Nõrgemanärvilised on mõned kotid kroone ja latte valuutavahetuspunktidesse tassinud, et need siis mõne aja pärast jälle vaikselt eurode või dollarite eest tagasi osta.

Ühtekokku võib kolmest Balti riigist leida siiski ainult 4–5 tõsisemat episoodi, kus kursiärevuse mõju valuutavahetuspunktide ümbrusest kohalikule rahaturule on ulatunud. Esimesest episoodist on tänaseks möödunud juba ligi kümme aastat, tollal sattus tähelepanu keskpunkti Eesti kroon. Ajavahemikul 1997. augustist kuni sama aasta detsembrini kasvasid Eesti pankadevahelise rahaturu üleööintressid kolmelt protsendilt 17 protsendini. Järgmist rahutuslainet tuli oodata vaid kuus kuud. Venemaa võlakriis tõstis Eesti üleöö intressi tagasi 16 protsendi kanti. Seekord levis mure ka lõunanaabrite turgudele: nii Läti kui Leedu rahaturu intressid kahekordistusid 12–13 protsendini.

Viimase kümne aasta kõige järsem intressitõus toimus 1999. aasta lõpus Leedus, kus rahaturu kolmekuuline intress küündis kahe kuu jooksul üle 20 protsendi. Kõige selle taustal on olukord Lätis õige mitme kraadi jagu rahulikum. Rahaturu intressid on kasvanud küll päris kiiresti: veebruari alguse 4,3 protsendilt pea 9 protsendini (21. veebruar), ent tänaseks saavutatud tasemes pole eelpool mainitud juhtumite taustal veel midagi iseäralikku.
Kokkuvõtteks võiks seega ütelda, et vähemasti praegu pole meil põhjust Läti sündmusi üledramatiseerida. Nii palju tuleb meil aga endale siiski ilmselt tunnistada, et kui paar aastat tagasi peeti kõigi kolme riigi peatset eurotsooniga ühinemist vaid aja küsimuseks, siis tänaseks valitseb selles osas paraku suur määramatus.

See vastumeelne tõsiasi lubab aga omakorda prognoosida, et devalveerimisdraamat üritatakse ka tulevikus ikka ja jälle püünele panna. Lõppude-lõpuks on ju laiema publiku harjutamine avangardsemate kunsttükkidega alati olnud aeganõudev ettevõtmine.