Pajula: Usun, järelikult laenan
Siinkohal võidakse vastu vaielda ja väita, et eestimaalased on võinud juba ligi kakskümmend aastat tänapäevastes pangakontorites ringi patseerida ja tehinguid sooritada. See on kahtlemata õige, aga enne 2003. aastat lahkus enamik kliente kontoritest siiski ilma suurema laenuta.
Arenenud riikides on panganduse põhifunktsiooniks pakkuda eelkõige nn intertemporaalseid asendamisvõimalusi. Ruumilist analoogiat kasutades võiks laenuvõtmist käsitleda kaupade liigutamisena ajajõe tuleviku kaldalt selle oleviku kaldale. Intertemporaalne asendamine eeldab seega silla olemasolu ning see sild tekkis Eestis alles 2004. aasta paiku. Õigem oleks vist küll öelda, et sild oli (pankade näol) küll ka enne olemas, kuid väga kõrge sillamaks (ehk siis intressimäär) tegi tuleviku kaupade olevikku toomise valdavale osale inimestest lihtsalt liiga kulukaks.
Pankadevahelise rahaturu intressi langemine 1998. aasta ligi 20-lt protsendilt 2005. aasta kolmele protsendile tõi endaga kaasa olukorra põhjaliku muutuse. Kui 2005. aastal kasvas erasektorile antud laenude jääk ligi 70 protsenti, siis tähendab see pildiliselt seda, et tulevikust on olevikku voorinud väga palju kaubakoormaid. Lisaks hüppeliselt langenud sillamaksule mõjutavad aga kallastevahelist liiklust meie ettekujutused tuleviku kaubavarude suurusest. Tulevikust olevikku saabuvad kaubakoormad tekitavad siinpoolsel kaldal aga tavaliselt hea tuju ja panevad inimesi ka sealpoolset kallast rõõmsama ja enesekindlama pilguga vaatama. Julgem pilk homsesse õigustab meid omakorda sealt veelgi rohkem kaupu tänasesse tooma, teeb enesetunde veel uljamaks, tuleviku ilusamaks jne. Säärase oma olemuselt psühholoogilise krediiditsükli tõusufaasi lõpu põhjustab aga varem või hiljem saabuv kainenev arusaam, et tuleviku kaubavarud pole siiski lõpmatud.
Tingituna meeleolude eeterlikkusest võib säärane ootuste ümberhindamine toimuda suhteliselt kiiresti ja ootamatult. Eesti praeguse majandussituatsiooni puhul on aga eriti oluline silmas pidada seda, et meie tänast käitumist mõjutavad tulevikuootused on kujunenud väga lühikese ning majanduslikus mõttes erakordselt soodsa perioodi vältel. Seetõttu võib kahjuks oletada, et lõhe reaalselt võimaliku ning oodatava-loodetava vahel on paaril viimasel aastal ohtlikult suureks paisunud. Kui see hinnang on õige, siis ootab meid lähitulevikuks ilmselt ees ootuste kohanemise protsess, millega kaasneb seninähtud liiklusvoolu pöördumine – enamik vankreid hakkab sõitma olevikust tulevikku. Sedamööda kuidas nüüd nõudlus oleviku kaupade järele väheneb, aeglustuvad majandus- ja palgakasv ning eelpool kirjeldatud tsükkel võib muutuda täpselt vastupidiseks: oodatust aeglasem majanduskasv muudab inimesed tuleviku suhtes ettevaatlikumateks, sunnib neid säästma, vähendab jooksvat tarbimist ja majanduskasvu, muudab tuleviku suhtes veelgi skeptilisemateks jne.
Eelöeldust võib järeldada seda, et tuleviku prognoosimisel on minevikkuvaatavatest statistilistest näitajatest märksa olulisem hoomata meie tublide kaaskodanike õhulisi ootusi. Krediiditsükkel ei ole ju tegelikult midagi muud kui usutsükkel.
