Miks läks Lehman Brothers pankrotti?

Kõige sügavam juurpõhjus näib olevat ühel hetkel tekkinud ekslik arusaam või eeldus, et kinnisvara hinnad (USAs) ei saa langeda. Seda mõtet üle võimendades, keeruliselt paketeerides ja struktureerides loodi finantssektori poolt monstrum, mis selle ühe ja olulisima eelduse kadumisel tekitaski kokku kukkudes eepiliste proportsioonidega šoki. Süsteemist kadus usaldus pea täielikult ning usalduse viimane aste - riik, kelle käes on monopol kehtestada ja koguda makse, ei jõudnud Lehman’i puhul piisavalt kiiresti reageerida.

Kas sellest märgilisest sündmusest on midagi õpitud?

Majanduspoliitika ohjajate (valitsused ja keskpangad) peamine õppetund näib olevat, et süsteemselt olulise panga pankrot võib olla nö. Lääne tsivilisatsioonile sõna otseses mõttes ohtlik. Olukord, kus automaadist ei tule raha ja poes pole piima, oli ebameeldivalt lähedal. Seega sellist sündmust üritatakse edaspidi iga hinna eest vältida. Teine, selgelt kahtlasema väärtusega õppetund näib olevat see, et reflatsioon* toimib. Jah, Lehmani pankroti poolt tekitatud vaakum imes süsteemist välja tohutus koguses krediiti ja krediidivõimekust, kuid selle nö. asendamine rahatrükiga on siiski eksperiment, mille pikaajalisi tagajärgi ei ole võimalik hetkel ette näha. Tegemist on kaootilise improvisatsiooniga, mis küll likvideeris vahetu ohu, kuid mis võib väga vabalt olla teinud seda, mida relatsioon alati teeb – lükkab probleemid tulevikku lastes neil kasvada. Pärast Lehman’it elame me palju illusoorsemas maailmas kui varem.

Kas finantssektor on ülereguleeritud?

Regulatsioonidega kipub olema nii, et iga šokk kutsub esile regulatsioonide mahu jõulise kasvu, kusjuures inimlikult arusaadavalt keskendutakse šoki tinginud asjaolude regulatiivsele likvideerimisele. Probleem on siinkohal selles, et ega järgmine tulekahi ei alga finantssüsteemis kunagi sealt, kust eelmine. Optimist ütleb, et see tuleneb sellest, et regulatsioon likvideeris ohukolded. Pessimist ütleb, et regulatsioon tegeleb küsimuste otsimisega reguleerijaid vaevavatele vastustele ning seega on järgmine šokk ilmselt sama üllatav kui eelmine. Realist ohkab ning leiab, et seni, kuni teatud valdkondades ei lasta turujõududel tegutseda (intressimäärad ei kujune vabalt, eksisteerivad liiga suured pangad), tekivadki hiiglaslikud moonutused, mis viivad hiiglaslike šokkideni.

*Reflatsioon on fiskaal- ja/või monetaarpoliitiliste meetmete kogum, mille eesmärk on ohjeldada deflatsiooni. Meetmed võivad ulatuda maksude vähendamisest kuni intressimäärade alandamise ja rahapakkumise suurendamiseni. (Deflatsioon on inflatsiooni vastandprotsess. Selle käigus raha väärtus suureneb, mis väljendub hindade alanemises. Seetõttu saab sama rahakoguse eest rohkem osta).