Hübriid. Mis seal salata - neist räägitakse rohkem, kui asi väärt on. Tõepoolest, kui vaadata auto eluiga, siis saavutatav kütusesääst võib olla auto terve kasutusaja kontekstis täiesti tuntav. Samas ei ole isegi teatud riiklikud soodustused arenenud maailmas suutnud tekitada olukorda, kus hübriidist oleks saanud midagi n-ö täiesti tavalist. Eurooplased ei ole isegi Ühendriikidega võrreldes kolm-neli korda kallimate kütusehindadega valmis hübriide lihtsalt massiliselt ostma. Ameeriklased ostavad neid aga pigem sellepärast, et näidata, et nad on ägedad ja ökod, sest tuntav majanduslik efekt saabuks alles siis, kui naftabarrel maksaks ligi 160 dollarit (praegu umbes 100 dollarit).  Kui ma vaatan enda poolt omatud tavaliste bensiini tarvitavate autode n-ö efektiivsust, siis ainult ühe mudelipõlvkonnaga suudeti tekitada olukord, kus kilovatte lisandus numbriliselt sama palju, kui kütusekulu protsentuaalselt vähenes. Siinkohal peab muidugi arvestama seda, et kütusesäästlikkuse suurimad arenguhüpped tehakse perioodil, mil ka nafta hind kõige kiiremini tõusev.

(Maa)gaas. Väga tore, kui sa elad USAs, kus maagaas on 3-4x odavam, kui mujal maailmas. Aga ka USAs puudub tõsiseltvõetav gaasitanklate taristu ning suuremat sorti otsus edaspidi rohkem gaasiga sõita, nõuaks hiiglaslikke investeeringuid ja poliitilist otsust. Olukorras, kus riigi finantsid on pingelised, välistab see valemist riigi olulise panuse. Seda enam, et USA pürib maailma suurimaks naftatootjaks, ei usu kuidagi, et keegi gaasiga moogeldama viitsiks hakata. Euroopa probleemiks on samuti infrastruktuur, kuigi jah, hinna osas on aktsiisidega midagi mõnes kohas teha üritatud. Samas mastaapi pole justkui saavutatud.

Elektriauto. Minu enda istumise all olnud ratastel külmkapp, mis oli ühtlasi nii kole, aeglane, kui ebamugav, maksab ca 36 000 eurot.  Hea küll, nüüd ütleme, et riik maksab mulle sellest poole kinni. Esiteks mulle sellised subsideerimised olemuslikult ei istu, kuid see on minu probleem. Eelduseks tuleb võtta ikkagi see, et see tehnoloogia on kallis ning seega peamine globaalse kogunõudluse kasvumootor, ehk arenevad turud, on elektriautode suhtes just hinna tõttu üpris ükskõikne.

Teiseks peaks elektritootmine adapteeruma sellega, et üha rohkem inimesi tahab elektriautoga ringi suristada. See on aga olukorras, kus pole välja mõeldud, kuidas oleks kõige parem elektrit toota ning olemasolevad võrgud on juba ülekoormatud, suhteliselt keeruline protsess. Lisame siia veel selle, et Hiinas toodetakse elektrit senini paljultki söest, siis kaotame me maailma olulisimal turul ka keskkonnasäästlikkuse argumendi. Muidugi on problemaatiline ka laadimistaristu olemasolu. Euroopa laadimispunktide kaart jätab Eestist küll väga progressiivse mulje, kuid mujal on olukord ikka sootuks nutusem. Lisaks, kui me vaatame seda, mis Lääne-Euroopas elekter maksab, siis sakslase vaimustuma saamine isegi Tesla Model S-ist võib olla keeruline. Seega ei jää mul üle järeldada muud, kui seda, et elektriautode globaalne läbimurre võib olla isegi enama kui kümne aasta kaugusel.