Üks väga populaarne müüt on kindlasti finantssektori rolli ületähtsustamine praeguses kriisis. Pankade demoniseerimist kasutatakse vahendina vastutuse ära veeretamiseks majanduspoliitika ohjajatelt ja mis seal salata – valijatelt. Pangad tõepoolest õgisid end kurguni täis ning osa neist läks suisa lõhki. Ka on osa neist (ütleme, et Lõuna-Euroopas) sisuliselt liigsöömisest kriitilisse seisu sattunud. Samas ei saa kuidagi unustada, et laua selleks rikkalikuks pidusöögiks katsid siiski poliitikud oma „heade kavatsustega,“ millele valijad taas aplodeerisid.

Ilmselt kinnitan siinkohal oma loodetavasti teenimatut õela küüniku mainet, kuid erinevad riiklikud mehhanismid, mis võimaldasid USAs saada eluasemelaenu inimestel, kellel selleks reaalselt võimekust ei olnud, olid kinnisvara- ja finantskriisi tekkimise üheks tugevaimaks eelduseks. Iga kord, kui laenu saavad massiliselt need, kes seda saada ei tohiks, järgneb finantskriis. Iga kord.

Lisame siia veel Ameerika Ühendriikide katse kõiki probleeme lahendada intressimäärade poliitilise (!) alandamise ja rahatrükiga, saame me keskkonna, kus majandustsüklite tasandamise asemel on monetaarpoliitikast saanud probleemide edasilükkamise tööriist, kusjuures iga edasilükkamine näib vältimatult kasvatavat järgmise probleemi suurust. Finantssektor suruti tegutsema turujõude eiravas keskkonnas ning tagajärgi me teame. Sellest, kuidas meilgi kehtiva valuuta loomisel poliitilistel põhjustel turujõude eirati ning millised oli selle tagajärjed, vääris aga juba eraldi käsitlemist.

Tänaseks on kujunemas peamiseks küsimuseks mismoodi ja mis raha eest kavatsetakse praeguseid lubadusi rahvale täita ja ka uusi anda, kui laenu enam juurde ei saa ning nii äri kui kultuuritipud, et nad ei taha enam oma maksudega finantseerida riiki, mis end üha suurema osa indiviidi sissetulekust enda omaks kuulutab? Kes on see, kes on motiveeritud looma maksutulude ja tööhõive seisukohalt väärtust keskkonnas, kus ettevõtlikkus on karistatav nii avaliku arvamuse, kui enese jaoks vanakooli klassiviha avastanud valitsejate poolt? Üha keerulisematest regulatsioonide loomisest joobunud ametnikest neoaadelkonnast rääkimata. Kust tuleks sellele vastuvoolu ujuvale ettevõtjale tööjõud ebarealistlike palgaootuste ja olematute oskustega tööjõu (noorte) hulgast?

Inimestevaheliste majandussuhete naturaalse toimimise koondnimetus muide ongi turumajandus. Lääne tsivilisatsiooni suurim viga pärast teist maailmasõda on olnud selle asjaolu süstemaatiline eiramine ning järk-järguline asendamine laenurahaga finantseeritud plaanimajandusega. See mudel on tänaseks end ammendamas. Turumajanduse kriitikud võiksid arvestada, et nad ei kritiseeri mitte turumajandust, vaid kohatiste turumajanduse elementidega plaanimajandust.

Ka ei paista seega kuskilt, et turumajandus oleks oma aja ära elanud. Inimloomus pole lihtsalt uuritud majandusajaloo käigus muutunud. Uut inimest ei ole ega tule ning vaba turumajandus on ainus, mis arvestab objektiivse paratamatusega – inimese tsiviliseerituse koorik on õhem ja hapram, kui me tahaksime ning võime teatud protsesse reguleerida dramaatiliselt väiksem, kui võiks eeldada üha suuremast informatsiooni kogusest ning selle töötlemise võimekusest.

Järjeloo autor Peeter Koppel on lubanud oma kommentaariumis kaasa arutada.