Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: Positiivsed signaalid Plaanikomiteest
Kirjutasin hiljuti siin samas sellest, kuidas arenenud riikide keskpangad on sisuliselt muutund olulisimaks komponendiks majandus- ja investeerimiskeskkonna kujundamisel. Neist on saanud teatud mõttes plaanikomiteed, kelledelt justkui eeldatakse, et nad lahendavad nende käsutuses olevate meetmetega ära kõik võimalikud (sh fiskaalsed ja struktuursed) probleemid ning tagavad süsteemi püsti püsimise ning miks mitte ka helge tuleviku?
Loomulikult, nagu plaanikomiteedegi puhul, eeldab see seda, et turul ei lasta toimida ning sellega luuakse tulevikku üha suuremaid ja ettearvamatute tagajärgedega turumoonutusi, kuid tühja sellest tulevikust?
Eelmine nädal tõi sellele mõttekäigule aga suisa üllatavalt tugeva tõestuse. Nimelt teatasid nii Euroopa Keskpank kui Inglise Keskpank, et neil ei ole kavatsustki lähiajal anda turule intressimäärade kujundamisel tagasi mõnevõrra suurem rolli. Vastupidi - Euroopa Keskpank võttis kasutusele seninägematu retoorika ning andis mõista, et baasintressi kavatsetakse hoida madalal „pikema aja jooksul" ning pehmelt vihjati ka sellele, et edasisi intressikärpeid ei saa välistada. Veelgi enam - tasapisi puudutati võimalust, et kavatsetakse olla aktiivsemad suunamaks kommertspanku rohkem laene väljastama. Inglise Keskpank on teatud garantiimehhanismide abil seda juba teinud ning üldiselt peertakse neid samme edukateks.
Seega on Euroopasse taas kord ostetud aega ja veidi stabiilsust. Ei ole kahtlustki, et täna saab rääkida ka Euroopas keskpangast, kus kardetakse pigem deflatsioonilist survet ja süsteemi ebastabiilsust, kui midagi muud. See on selge kontrast varasemaga, kus nii 2008 kui 2011 suudeti tõsta baasintressi niivõrd valel hetkel, et selles oli juba teatud äraspidine meelelahutuslik väärtus. Tänane keskpank ilmselgelt liigub üha tõsisemalt selles suunas, et võidelda kahaneva raha kättesaadavusega, ükskõik, kas selle allikaks on valuuta- või võlakirjaturg.
Nüüd jääks justkui küsimärgiks veel USA. Nimelt sealse Föderaalreservi juhi 19. juuni pressikonverents, kus viidati sellele, et Föderaalreserv võib hakata oma tavapäratut lahkust (võlakirjaostuprogrammide näol) koomale tõmbama, oli justkui vastupidine sellele, mida eelmisel nädalal andsid mõista Euroopa ja Inglise keskpangad. Samas olgem nüüd ausad - sõnavõtt sisaldas nii palju tingivat kõneviisi, et turgude reaktsioon oli ehk liiast. Ja sellele järgnevalt on Föderaalreservi kõneisikud teinud kõik selleks, et anda mõista, et see kõneviis tõepoolest oli tingiv ning midagi pole veel otsustatud..
Niisiis on meil hetkel kolm olulist ja lahket keskpanka (Jaapani Keskpank väärib eraldi käsitlust). Nende lahkus on aga tingitud sellest, et selle lahkuse puudumisel satuks küsimärgi alla süsteemi kui sellise püsti püsimine. Või kui mitte see, siis oleks tõenäoline tõsine deflatsiooniline surve/šokk. See on aga teatavasti poliitiliselt/laiade rahvamasside poolt vastuvõetamatu.
Hea lugeja, SEB strateeg Peeter Koppel kirjutab Ärilehe veebiportaalile kaks korda kuus kolumne.
Lugude kommentaariumisse ootame registeeritud kommentaatoreid, kes võiksid Peetri kirjutatud teemal sõna sekka öelda ning neile on omakorda Peeter lubanud ka vastata.
