Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: Rändtirtsud teevad puhta töö

Hiljutisel Arvamusfestivalil andis kohaliku konteksti vast ainus investeerimisguru tiitlit vääriv varahaldur mõista, et „turg ei kajastavat hetkel reaalsust“. Ma austan ja hindan selle väite autorit, kuid jään täna eriarvamusele. Turud kajastavad väga hästi ühte kõige olulisemat reaalsust, millega me hetkel silmitsi seisame - ning see ei ole ei Ukraina, ebola ega ISIS. Turud kipuvad sisse hindama seda, et nähtavas tulevikus ei jää arenenud maailma keskpankadel muud üle, kui jätkata reflatsiooniliste poliitikatega.

Viimased aastad on jõuliselt tõestanud seda, et keskpangad on arenenud maailmas majanduse usu, lootuse ja armastuse viimane aste – kaasaegne plaanikomitee, kelle murelike nägude ja keerulise retoorika taga on suhteliselt piiratud võimalike rakendatavate meetmete kogum. Need päästvad meetmed tulevad mängu üha kiiremini, kui valitsused paratamatusega kohanemisega jänni jäävad.

Keskpankade meetmed kipuvad aga toitma varahindade inflatsiooni. Iga halb uudis on hea, sest see võib evida vähemalt kaudset mõju lahke monetaarpoliitika (relatsiooni) jätkumisele.
Ja oleks see siis ainus asjaolu.

Ühendriike vaadates peab nentima, et ostujuhtide indeksid, mis kajastavad usku tulevikku, on viimaste aastate kõrgeimatel tasemetel. Tööturg on selgelt paranemas ning väike apsakas aasta alguses eluaseme hindadega tundub jäävat ajutiseks. Seega on turud USA reflatsioonilise poliitika kokku tõmbamise kenasti alla neelanud ning ootavad nüüd seda, et raskelt haiges Euroopas sarnaste sammudega lagedale tuldaks. Üha vähemaks jääb neid, kes sooviksid hüpoteesi keskpankade bilansimahu kasvu ja varahindade inflatsiooni otsesest seosest oma rahaga testima minna.

Turud muidugi on üritanud seda hüpoteesi küll mõned korrad alates keskpankade maailmapäästmisaktsioonist alates kummutada, kuid edutult. Toimunud ja kestmas on protsess, kus raha otsib tootlust, kusjuures üha väiksema tootluse nimel ollakse valmis võtma üha suuremat riski. Piltlikult võiks võrrelda tootlust otsivat raha rohutirtsuparvega, mis lendab põllult põllule, varaklassilt varaklassile, süües kiiresti ära selles varaklassis leiduva fundamentaalse potentsiaali.

Kui maailma lõpp aastatel 2008-2009 ära jäi, oli esimene „põld“ investeerimisjärgu korporatiivvõlakirjad. Edasi liiguti riskantsema korporatiivvõla suunas. Järgnesid aktsiad. Edasi hakati liikuma selle varaklassi sees üldiselt üksikumale. Seda nii geograafilises kui ka sektorite mõistes. See protsess jätkub ka praegu. Ahjaa – vahepeal osteti korralikult ka prime-kinnisvara. Ilmselt võtab tirtsuparv järgmiseks ette private equity (investeeringut börsil mittekaubeldavatesse ettevõtetesse). Teatud määral ollakse seda juba teinud, kuid riskiskaalal üha kõrgemale liikumine jätkub kuni nullintressimäärad on paratamatud.

Kui te nüüd tahate mind liigses optimismis süüdistada, siis ma ei ole optimist. Raske on nimetada heaks keskkonnaks seda, kus üha kõrgema riskiga peab rahulduma üha väiksema tootlusega. Raske on nimetada mõistlikuks keskkonnaks ka seda, kus olulisim muutuja on keskpankade bilansimaht. Raske on nimetada meeldivaks keskkonnaks seda, kus näiteks Euroopas pole majanduse strukturaalsete probleemidega selle poliitilise ebamugavuse tõttu veel tegelemagi hakatud.

Jah, see on selgelt kontraintutiivne, et keeruline keskkond tähendab kasvavaid varade hindu. Aga, kui te mõtlema hakkate, siis turgudest kontraintuitiivsemat nähtust on vist raske välja mõelda.

Rändtirtsud teevad puhta töö. Hoopis huvitavaim küsimus on see, mis saab siis, kui viimane põld on mullani välja tühjaks söödud?