Peeter Tammistu: Eesti mehe pensioniplaan ehk pension postuumselt
Kas teil on oma isiklik pensioniplaan? Tulevikutehing? Ma ei mõtle sambaid, see on elementaarne, kuid puht isiklik plaan, kui sambad ei toimi või ei toimi nii nagu unelete. Ei ole? Minul on. Kerge administreerida ja paindlik.
Tõsiasjadest
Värske riigikontrolli raport toob välja mõningad tööturu tendentsid, millest ilmneb, et 2014. aastal oli üle 30 000 inimese vähem tööturul hõivatuid, kui 2007. On võimalik, et aastaks 2040 on tööturul ca 70 000 inimest vähem kui praegu. Kokku sada tuhat maksumaksjat!
Riigi tegevusvaldkondadest kulub enim raha sotsiaalkaitsele ja tervishoiule, 2014. aastal oli see ca 3,7 miljardit eurot ehk pea pool riigieelarvest. Otsustuskohti riigikogus on vaid veerandi ulatuses eelarve vahenditest, ülejäänud on juba ette jagatud. Manööverdamisruumi pole mingisugust.
Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, kuid 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.
Kas te nüüd saite aru, miks mul oma isiklik pensioniplaan on? Ilmselgelt jõuab pensionisüsteem arenguspiraali mööda sinna, kust von Bismarck sellega alustas.
Bismarcki kiituseks
Üks tuttav küsis, millal ma pensionile lähen, palju „saama“ hakkan? Üllatusin. Küsimus näitas, et küsija on raskekujuliste illusioonide küüsis. Vastasin, et pole õrna aimugi. Tõsi ka. Minu plaan on lihtne, tõeline „Eesti mehe pensioniplaan“: puhkepäevad liidetakse puhkusele, puhkus liidetakse pensionile, pension antakse … postuumselt. Seega, kaljukindel plaan. Kui tahate kaua elada, ärge pensioniga kiirustage. Töö hoiab teid/meid heas vormis.
Tegelikult on asjalood sellised, et nagu eeltoodud arvud ilmekalt näitavad, edaspidi tuleb töötada täpselt niimoodi, kui kunagi vanaduskindlustuse loomisel von Bismarc plaanis: pension on kindlustus vaid selle vastu, et inimene elab nii vanaks, et ei jõua enam tööd teha. Omas ajas (1891) oli Bismarcki Vanaduspõlve Kindlustamise Akt fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem (R. Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma”). Lisagem, et fantaasiarikas, kuid realistlik. Seega pension ei olnudki mõeldud aastakümneteks „lebotamiseks“, selleks uuemaaegseks vastutustundetuks fantaasiaks, vaid kindlustus töövõimetuse vastu kõrges vanuses. Kogu lugu. Vahepealne mõned kümnendid toiminud pensionäride suhteline hõlpelu (seoses sõjaaegsete suurte sünniaastakäikude ja beebibuumiga), on lihtsalt hetkeline eksitus ajaloolises plaanis. Võnge. Kui inglased aastaid pärast Bismarci oma pensionisüsteemi käivitasid, oli pensionile mineku vanusepiir arvutatuna tänapäeva oludesse umbes 80 aastat. Mnjah, sellises eas pole eriti suuri pensionikulutusi oodata. Süsteem pidas vastu.
Mis asi on pension?
Meil on see aga müstifitseeritud, justkui eraldiseisev asi. See justkui tuleb “kusagilt“, seda justkui „saab“. Tegelikult on pension vaid teatud kindlustuspoliisi ostmine. Seda võib käsitleda ka tulevikku suunatud multifunktsionaalse näitajana, meie lootuste integreeritud näitajana tulevikku. Tulevikutehing. Nagu iga tulevikutehingu puhul peate te hindama ka „pensi“ puhul selle šansse. Riigikontroll lisab: “ … et Eesti majanduse kroonilised hädad on taandunud makromajanduslike näitajate positiivsuse varju, kuid mitte kadunud. Probleemide sõlme on pigem koomale tõmmatud, mitte lahti harutatud. Eesti majanduse masinavärk ei tööta oma parimal võimalikul moel …“. Just, on taandunud positiivsete näitajate varju. Millist edu te prognoosiksite eeltoodud tööturu ja rahvastikuprognooside aluse?
Paindliku samba kandevõime(tus)
Hea uudis: meie pensionifondide kasutamist püütakse muuta paindlikumaks. Kuid paindlikkus ise ei lisa pensionile sentigi. Me ise peame endale rohkem „sambaid“ ehitama ja kauem töötama. Meid on söödetud illusioonidega (poliitiliste tühilubaduste ja kindlustusreklaamidega) nagu oleks pension mingi lõputu paradiisipidu. Kahjuks on reaalsus teine. Tõsiasi on, et pensionikassa on miinuses, haigekassa on miinuses, rahvaarv on miinuses, ettevõtlustahe on miinuse. Tulevik on miinuses.
Ilusõnalised arengukavad
Mis edasi? Arengukavad? Strateegiad? Arengukavad ja strateegiad on väga ilusad, lahendusteed klassikaliselt head, kuid riigikontroll märgib: „Kui eesmärk on suurendada eksporti ja lisandväärtust, luua ja müüa keerulisemaid ning kallimaid tooteid, soodustades selleks töökohtade teket või mitte, siis kui palju ja millise ettevalmistusega inimesi selleks vaja on? Millist tööjõudu on vaja ning kust seda võtta, et majanduses realiseeruksid nutikale spetsialiseerumisele seatud ootused? Eesti majanduspoliitilised arengukavad sellele selget vastust ei anna“. Tõsi, ei anna. Kas meil on samas tempos tegutsedes üldse aega neile küsimustele vastuseid saada? Võib-olla saab aeg enne otsa? Mullipõlvkonnad on minevik ja kohe, kohe on tulekul vanade šokk.
Mullipõlvkonnad
„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (ÄP kirjastus) on ülaltoodud statistikas toodud protsessi kirjeldanud umbes niimoodi, et suurtele aastakäikudele järgnev madal sündimus muudab tasakaalu rahvastiku vanuserühmade vahel, ehk sündimuse langus tekitab põlvkondliku mulli. Mullipõlvkonna lapsepõlves, peavad riigid investeerima haridusse ja lastega seonduvatesse ressurssidesse. Alguses on riigi elus suurte perekondade ajajärk (ringi sebib palju lapsi, ent vanavanemaid on vähe) ja riigid peavad investeerima haridusse ja lastega seonduvatesse ressurssidesse. Kui põlvkond suureks sirgub, asudes tööle, naudib riik „demograafilisi dividende”. Dividendi aeg võib kesta ca 40 aastat, töövõimelise täisea vältel. Ühtäkki on kuldne põlvkond muutunud hõbedaseks ning läheb pensionile. Üllatuslikult muutuvad harjumuspärased dividendid …võlaks. Hõbedasi, kes vajavad neile järgneva väiksemaarvulise põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju. Mull on lõhkenud. Tekib täiesti uus olukord.
Vanade šokk
Ilma valitsuse sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduses kaose.
Reitinguagentuuri Standard & Poor`s prognoosid 30 arenenud riigi kohta on pehmelt öeldes ebameeldivad, näidates kuidas vananemisest tingitud surve eelarvetele alates 2020. aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKT-st. „Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidsed finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKT-st 2010. aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”.
Edasine prognoos näitas, et kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib seoses demograafilise olukorra muutusega lõhe, tekib uus oht. Oht, et riik hakkab hülgama oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne vajavad eelarvest üha suuremat osa. „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”
Rahasambad ja hambavarnad
Mida siis edasi teha? Kui jätkub senine uinutav “ühtlane areng“, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal edasist survet palgakuludele. See omakorda tähendab, et mitmed tööd lahkuvad meie piirkonnast, muutes meid üha konkurentsivõimetumaks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine siin tähendab, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodu maalaste (need kelle kodumaa on juba mujal, siin on vaid suvekodu – suvekodu maa) arv. Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks. Erosioon. Pidev vaikne varing, silmale peaaegu märkamatu, kuid …kui me ei panusta noortesse, jääb meile vaid vanade kodumaa üha kasvavate ravi-, hooldus-, sotsiaal- ja pensinikulutustega. Mida me kanda ei suuda. Kui sambad läbi painduvad tuleb hambad varna panna. Ja ümberjagamisega seda viga ei paranda. See on just see juhtum, kui me arvame, et vastavalt aksioomile paralleelsed sirged ei ristu mitte kunagi, kuid antud juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad varsti kokku. Tuut-tuut. Lõppjaam? Nii ruttu? Aga ma …, aga me …, aga te …. Ikkagi Lõppjaam.
Illusioonide lõpu kasulikkusest
Peaksime tõdema probleemi olemasolu, loobuma hukatuslikest illusioonidest (hingematvast soovist heategusid teha kõigile, kõikjal, kõiges) ning lülitama välja kõik ebavajalikud kulutused ja tegevused, et riik ja inimesed saaksid eksistentsi jätkata.
Ma ei muretse enese pärast, minul on sambad olemas, minul on oma isiklik plaan olemas, kuid kui me praegu majanduskeskkonna kasvule õiget põhja ei anna, siis pole kõige haavatavamad mitte need, kes on täna 70-80 aastased, vaid 20-40 aastased (ja nooremad). Vaatamata sellele, et nad on makseid maksnud (oma vanemate pensionideks), neile endile enam pensioni maksjaid ei jagu. Kas nad jäävad seda ootama? Vaevalt. Nad on ju taibukad, ellujääjad. Seega veel üks hea põhjus tegelikkusega tegelda.
Standardtulevik
Teised, juba vanadešokki suubunud ühiskonnad on võtnud kasutusele abinõusid: pensioniea tõstmist, vabatahtliku kindlustuse suurendamist ja enesega ise toime tulevate inimeste vaid iseenese pensionifinantseerimise korraldamist, säästes sellega ühisraha nõrgemate jaoks. „Megamuutustes“ tuuakse järgnev areng: „2050. aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-le jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.”
Edu võti
Need on standardlahendused. Meie jaoks ei ole need piisavad. Meie jaoks ei tähenda see muud kui lõpu edasilükkamist. Me muutume enesega rahulolevana vaikselt tatsates vanade kodumaaks ja siis … vanadekodu maaks. Vaid siin ja praegu koolitades tipptasemel ja kehutades noortesse entusiasmi, ettevõtlikust, loojaks olemist, saame me paari inimpõlve pärast mingeid positiivseid tulemusi. Nagu tõdeb statistikaameti rahvastikuprognoos: „Laste sünnitamist ei saa aga ette võtta riikliku tellimusena“. Just, selleks on vaja mõnusat, turvalist, tunnustavat keskkonda. Me peame muutma oma mõttemudelit, keskendudes sellele kuidas teha, mitte kuidas keelata. Kui mõtleme välja üha uusi keelde ja karistusi, kulutame sellele ebaproportsionaalselt suure osa ühiskonna varast ja energiast. Niimoodi kasvab ühiskond keelupõhiseks, mitte initsiatiivipõhiseks. Seega esiteks: riigireformi põhi paika. Mingid üksikud numbrilised näitajad haldusreformi suunal või bürokraatia vähendamise ettepanekute „ootamine“ on asendustegevused, need ei ole terviklahendused. Riik vajab oma tegevusmehhanismide kohta erakorralist auditit. Ühiskonna edu aluseks on ettevõtlus, ümberjagamine on vaid kulu ühiskonnale. Ilusaid sõnu ettevõtlusest osatakse meil rääkida, kuid vaadake näiteks GEM-raportit: kui 2013. aastal GEM-i raportiks läbiviidud uuringus pidas oma firma loomise plaane 20% uuringule vastanutest, siis viimasel korral oli neid vaid 10% vastanutest. See tähendab poole vähem potentsiaalseid ettevõtjaid. Kehv tendents, initsiatiivi tuleb turgutada ka tegudes.
Loodan, et saite juba aru - kogu see pensionijutt polnud üldse tähtis, see oli vaid indikaator, et praegune hingetu käsu-keelumajanduslik mudel ei ole jätkusuutlik. Meie tulevikutehing on ohus. Nii et riiki tuleb sisuliselt lihtsamaks, kodanikuühiskonnalikumaks reformida.
