Laisk-rammusal suveajal, mil igapäeva sagin, tööd, detailide rohkus ja mured taanduvad ning silm pöördub igatsevalt virvendavasse kaugusse, vabaneb inimene koormavatest üksikasjadest ning leiab aega mõelda ka „silmapiiripoole asjadest”.

Mis on settinud mälupanka viimasest poolaastast?

Et kõik on halvasti? Loomulikult.

Massimeedikuid kuulates on kogu elu vaid üks lõputu hädaorg, kuid õnneks on päriselu midagi rõõmsamat. Ma ise ei ole selle „kõik on halvasti” koolkonna pooldaja. Ma arvan, et põhimõtteliselt läheb areng ikka õiges suunas ja elu läheb paremaks, aga … kadeduseuss pitsitab hinge - krt, teistel läheb veel paremini.

Olen selline lõputu optimist ja arvan, et võiks veel paremini minna. Pigem teeb tuska see, kui me oma võimalused kasutamata jätame. Ega me niisama ka ei tuku, ikka püüame muuta asju/olemist/protsesse paremaks. Reformimine on muutunud igapäevaseks, lausa liignimeks meie olemisele. Me muudkui reformime midagi, muudkui keerame jälle kõik pahupidi ja alustame otsast peale. Valvame, kontrollime, ei jõua järeldusi tehagi - nii kui kolmandamal päeval muru tärganud ei ole, nii kohe traktoriga peale ja künname klumbi teistpidi segi.

Aga kas on mõtet?

Võib-olla peaks lihtsalt veidi ootama ja ebakohti klaarima?

Inglise muru retsept on lihtne: pügad ja rullid, pügad ja rullid, pügad ja… Ja niimoodi kolmsada aastat järgimööda ning valmis see ongi. Inglise muru nimelt. Võib-olla selle pikatoimelisuse ja traditsioonide austumise tõttu polegi neil põhiseadust. Lihtsalt pügavad ja rullivad. Ühiskondlikke suhteid. Teevad seda läbikaalutult ja läbiarutletult ning ikkagi eksivad ka nemad. Vahel.

Juhtusin uurima üht inglismannide seadusprojekti, millel oli ka majandusmõjude analüüs manu. See oli nagu hangete võrdlusleht (Seadusemuudatus kui hange? Tõhusaim võidab!), millised oleksid tulud uue süsteemi juurutamisel, millised oleksid kulud nii riigi, ettevõtjate kui ka klientide osas, millised oleksid ärist väljumise kulud ettevõtjatele, riigikassale ja millised optimaalsed ajahorisondid. Ei mingit kiirustamist ega rabelemist. Kiirustamine ja rabelemine ei ole sünonüümiks paindlikkusele. Enamasti on rabistamine ebaküpsuse ja ebakindluse tunnus. Pigem panustaksin just paindlikkusse ja kindlustundesse. Turvalisus ja usaldus on need, mis loovad parimad tingimused arenguks nii ühiskonnas tervikuna kui ka tarbijatele, ettevõtjatele.

Seega, reformidega on meil lahedalt. Esimese hooga tuleb meelde, et uus avaliku teenistuse seadus pidi reformima avalikku teenistust, kuid ilmselt tegi vaid kosmeetilisi muudatusi. Aga arvestades meie demograafilist olukorda ja ambitsioone, peaksime seda põhjalikult reformima, minema karistus/kontrolliühiskonnalt üle kodanikuühiskonna elementidele. Teistmoodi ei anna riie välja nagu ütles vana rätsep.

Haridusreform? Jällegi ütlemata tähtis valdkond. Selles õnnestumine või ebaõnnestumine määrab meie saatuse pikkadeks aastateks. Haldusreform? Mnjah, seda võiks nimetada juba muinasjutuvestjate konkursiks. Kahju.

Tegutseda oleks vaja.

Siinkohal tekkiski mul selge arusaam, et meie reformid on kuidagi harali löömine - pole õiget sihti ega hoogu. Juhan Liiv kirjutas kunagi: „Kui seda metsa ees ei oleks …” Parafraseerides seda kuulsat ütlemist võiksime tänapäeval öelda, et kui neid kivinenud mõttemudeleid ees ei oleks …, võiksime olla tunduvalt edukamad.

Siinkohal ongi aeg raputada endalt kõik harjumuspärased detailid ja suunata pilk silmapiirile. Haldusreform, haridusreform, avaliku teenistuse reform ja teised muutused, mida ei nimetata reformideks - nende sisuliseks eesmärgiks ei ole mitte kulude kokkuhoid, vaid mingi inimeste elu paremaks muutva eesmärgi täitmine. Sealjuures ühesuunalise arengu täitmine. Üheaegselt kahes eri suunas liikudes… Inimesel päädib see ilmselt mingi hirmsa närvihaigusega. Aga riigil? Näiteks ei ole vastuvõetav, et riik ja peamine linn ajavad täiesti vastupidist regionaalpoliitikat - riik toetab sõnades regionaalset tasakaalustud arengut ja peamine linn toetab tegudes „tulge kõik siia ehk maa tuleb täita tühjusega” poliitikat.

Edukad on olnud vaid need riigid, ettevõtjad ja väejuhid, kes on ühtaegu nii paindlikud kui ka keskendunud oma tegevusele. Meie oludes tähendaks see vastata küsimusele: „Millist Eestit me tahame aastaks 2030? 2050?”. Vastates sellele üldkuvandile võime me olla edukad oma väheste ressursside tõhusa kasutamise kaudu. Tänane „kannakate” tegemine on meie majandusele ja inimressursile räsiv. See on rahvusliku kapitali põletamine. Täna on meil veel kõik võimalused jätkata edukuse teel. Neile, kes arvavad, et „mis nüüd meie”, … „meie oleme nii väikesed”, … „meist ei sõltu midagi”, ütlen - teil ei ole õigus. Selline hala on vaid maskeering tehatahtmatusele, mugavusele, omandatud abitusele.

Meeldetuletuseks, et Hispaania konkistadoor Francisco Pizarro González (Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”) läks vallutama riiki, kus elas üle 10 miljoni elaniku ja et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitme saja tuhande mehelise armee. Kas neid, uljaid seiklejaid, oli vähe? Tavamõistes olematu salk, kuid hästi motiveeritud ja ühes sihis tegutsev. Cortezi 600 meheline salk oli samuti üldmõistes närune kamp, kuid Pizarro 180 mehega võrreldes lausa massiarmee. Seega väiksus ei loe, loeb õige, pikaajaline ja eesmärgipärane strateegia, loeb teha tahtmine.

On aeg vaadata natuke ringi - mida oleme teinud hästi, mida peaksime tegema paremini ja kooskõlastama omavahel erinevad liikumised.

Üks korralik reformide reform oleks just see, mida me vajaksime. Millega saaksime ümber korraldada oma finantsid (lõpetades mõttetud kulutused), leida uued tegevused, vabastada andekad ajud mõttetust tegevusest, anda inimestele selged lootused mõistlikul ajateljel. Mingit mõtet ei ole meie haridusreformil, haldusreformil, ühistranspordi korraldusel ega riigipidamisel, kui tädi Maali ja sauna-Ants ei näe oma osa selles arengus. Kui näevad, siis hakkab tööle see kõige tõhusam kapital, mida F. Fucuyama nimetas sotsiaalseks kapitaliks.

Kui laulusalm ütleb, et „ei ole üksi ükski maa”, siis samuti ei ole üksi ükski reform. Kõik on kõigega seotud nagu ühendatud anumad. Haldus(või heldus?)reform pole mitte iseseisev reform, vaid see peab olema kindlaks kiviks riigi ehituses. Lahtiseletatult - meie kõigi heaolus. Me peaksime vaatama ette vähemalt kolmkümmend aastat, kuidas me riiki peame. Vaid siis on võimalik reformida terviklikult, mitte sooritada pidevaid hädatappe haridusreformide, tervishoiureformide, politseireformide, avaliku teenistuse reformide jne reformide näol. Igaüks eraldi nendest reformidest võib olla õige, kuid kogumis on lood niimoodi, et võidame kõik lahingud, kuid kaotame sõja.

Visioonid võivad olla erinevad. Iga visioon vajab unistust. Meil on unistus.

Arengufondi poolt veetud konverentsil „Kasvuvisioon 2018” kujunes osalejatel välja sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018 so.: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne.

Ilus. Kui selles pilves väljendatu oleks meie eesmärgiks, nagu majaehitamise projekt, millele on lisatud ka tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema, siis mitu punkti aitab meid selle toreda visiooni saavutamiseks edasi mullune ja tulevane riigieelarve? Kas me majaprojekti näitel valame alles vundamenti või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Kas me eelarve ja eelarvestrateegiaga mõõdame ikka õigeid asju? Või ainult jagame? Kas teeme õigeid otsuseid? Kas läheme õiges suunas?

Kuskilt on jäänud meelde, et Singapuris on 14 protsenti dollarimiljonäre. Kahe inimpõlvega on arengumaast saanud juhtiv … misasi? Igatahes koht, kuhu tahetakse tulla ja jääda. Tegemist pole ideaalpildiga, kuid kahe inimpõlve jooksul tehti planeeritult enam-vähem õigeid otsuseid. See tähendab, et vähem tehti valesid ja enam tehti õigeid. Ma tahaksin, et ka meie teeksime rohkem neid õigeid otsuseid kui neid mitte nii õigeid.

Me näiteks unistame, et aastaks 2030 on Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei teki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused.

Millist liiki majandust me tulevikus soovime?

Kogu maailm jahib nutikaid töökohti. Selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi, et meile tekiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon. Regionaalpoliitika seisukohalt - nutikas ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti ning keskusi, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et nutikas tuleks kohta, kus pole tipptasemel sidet, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid, kuid keskkonnasõbralikke mugavusi, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks.

See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema, kas investeerida tulevikku või minevikku. Meie unistust arvates on Eesti Arengumootoriks Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihea (asjakohane) Haridus.

Kui nüüd veel võtta kogu see tänane ebaratsionaalsus ( haldussuutmatus, vastutuse hajutamine, isevalitsuslik suhtumine, kindluslosside ülalpidamine, ebaproportsionaalset kallid teenused, dotatsioonid jne.) ja konverteerida see tänapäevase haldussuutlikkuse ja tihedasse ja hästitoimivasse IT süsteemi, maanteevõrku, ühistranspordi süsteemi ja haridussüsteemi, anname inimestele, olenemata sellest, kus nad töötavad või elavad, seda, mida nad vajavad: töökohad, regionaalse tasakaalustatuse, professionaalse teeninduse ja võimaluse pääseda liikuma.

Tänaseks oleme eksinud hajusasse võltslubaduste ja tühitegemiste võlumetsa. Reformidel peab olema eesmärk, sealjuures ühtne ja ühesuunaline eesmärk. Kui te lasete endale rätsepal uue ülikonna valmistada, siis ei ole see just hea maitse märk, kui teil üks varrukas on ruuduline, teine mummuline, püksisäär triibuline, vasak hõlm roosakas ja krae kullakarvaline, kui te just klounina ei tööta.

Milleks kulutada materjali, raha, tööjõudu ja aega, et saada ülikonna, mida ei sünni kanda?

Nii ka reformidega.

Niimoodi toimetada on ohtlik.