Pikk karjäär varjudes
Märjal kevadhommikul kohtun Briti vastuluure MI5 eksjuhi dame Stella Rimingtoniga.
Üheksa aastat tagasi lahkus ta MI5-st ja alustas uut karjääri, kuhu kuuluvad juhatuse liikme kohad kaubamajaketis Marks & Spencer, maagaasitootjas BG Group ja juhtimiskonsultatsioonifirmas Whitehead Mann, aga ka avalikud esinemised, koolitustöö ning viimasel ajal ka põnevusromaanide kirjutamine. Kuid spioonide ja terroristide püüdmiseks vajalikud oskused nii lihtsalt ei unune.
?Kindlasti on säilinud sügav huvi inimeste ja neid liikuma panevate jõudude vastu,? ütleb ta. ?Minu varasemast karjäärist sain kaasa oskuse kuulata inimesi ja teha nende jutu põhjal järeldusi, mida nüüd saan kasutada nende abistamiseks.?
Kuigi oskusi saab edasi anda, tõi salajase organisatsiooni juhi roll kaasa väljakutseid, mis on enamikule äriettevõtetele tundmatud. Juhi?argooni kuuluvad mõisted ?info kaskadeerimine? ja ?edu tähistamine? selles maailmas ei kehti. Läinud kuul avaldas MI5 töökuulutuse, milles oli lause: ?Ole valmis, et sinu suurimaid saavutusi ei märgata.?
Maailma edukaimad terrorismivastased operatsioonid on need, mida keegi ei märka, tõdeb dame Stella. ?Nii kipubki üldsus vastuluure tööd alahindama. Juht peab aga seda alati meeles pidama ning leidma muid mooduseid inimeste motiveerimiseks ja tunnustamiseks. Selleks on eeskätt kambavaimu tunne? ja nende inimeste tähelepanu, kes teavad, mida oled teinud.?
Raske amet
Infot jagatakse luureteenistuses ainult neile, kes seda vajavad, ning organisatsiooni edu sõltub sellest, et töötajad kannavad ette kõikidest veidrustest nende kolleegide käitumises. ?Võiks arvata, et see vähendab meeskonnatööd ja inimestevahelist usaldust. Konflikt on küll olemas, kuid ometi asi toimib, sest inimesed mõistavad selle tähtsust.?
Võimetus vabalt tööasjadest rääkida põhjustab luureohvitseridel probleeme töövälistes suhetes. Kas seepärast läkski karile tema abielu koolipõlvearmastuse John Rimingtoniga? ?Väga raske on öelda, miks abielud lõhki lähevad. Kuid seda tüüpi töö ei tule kindlasti kasuks.? Kuigi enamik töötajatest on pereinimesed, saab luureteenistusest endast omamoodi perekond, ütleb ta. ?Pärast erruminekut tekib omamoodi leinatunne. Üpris raske on oma elu jälle enda kätte võtta.?
Endine luurejuht naeratab valmilt, kuid säilitab distantsi. Hoolimata 14 aastast avaliku elu tegelasena, ei näi ta endast rääkides pingevaba. Võib-olla põhjustab seda varjudes möödunud karjäär, võib-olla aga see, et meedia pole temaga just siidkinnastes käitunud.
Kui ta 1992. aastal asus 2000-pealise vastuluuretalituse etteotsa, oli ta esimene naissoost MI5 juht ja esimene peadirektor, kelle nimi avalikustati. Avatuse põhjustatud meediatähelepanu osutus talle ja tema peaaegu täiskasvanud tütardele traumaatiliseks: ?Mõnda aega kartsin neist ilma jääda, sest nad võinuks arvata, et kõigest sellest on liiga palju jama.? Ta pidi oma noorema tütrega kodust välja kolima, et vältida IRA sihtmärgiks muutumist.
Tagasi vaadates osutus kuulsus kasulikuks. Tänu sellele sai ta pärast erruminekut atraktiivseid tööpakkumisi. ?Mulle tekkisid teised väiksed pereringid,? ütleb ta. ?Ma ei ole üksikuks jäänud, nagu oleks võinud. Varem läksid MI5 juhid erru ja keegi ei kuulnud neist enam midagi.?
Tema teine kokkupõrge avaliku tähelepanuga toimus juba pärast erruminekut, kui ta esitas ametlikuks läbivaatuseks oma autobiograafia ?Open Secret?. Tema kunagiste ülemuste reaktsioon Londoni valitsusasutuste linnajaos Whitehallis oli raevukalt vaenulik. Siis lekitas keegi ? mõnest Whitehalli kontorist, oletab ta ? käsikirja ajalehele The Sun. Meedias tekkis furoor, mõned lehed ründasid, süüdistades teda diskreetsuspõhi-mõtte hülgamises.
Tegelikult haiseb 2001. aastal avaldatud autobiograafia enesetsensuuri järele. Mõned tema endised kolleegid, nagu näiteks MI5 ja välisluuretalituse MI6 kunagine juriidiline direktor David Bickford, soovinuks, et ta oleks käsitlenud lähemalt probleeme, mis teenistusel tekkisid valitsusega suheldes. Aga ka tasakaalu, mis tuli säilitada salaoperatsioonide ning kodanikuõiguste vahel. ?Tegemist on kasutamata jäänud kuldse võimalusega,? arvab Bickford.
Luurejuhi mälestused
Kas dame Stella ise näeb oma raamatus juhirolli täitmist või reetmist? Mitte kumbagi, vastab ta, kuid möönab, et oleks peadirektorina soovitanud teistel mälestusi mitte avaldada ning nõudnud neilt ametlikku läbivaatust, mille ka tema raamat läbis.
?Minu autobiograafia ei olnud osa kampaaniast suurema avalikustamise eest. Selle kirjutamise ajal olin juba erus. Lihtsalt panin kirja oma teekonna, sest arvasin, et see võiks teistele naistele huvi pakkuda. Tõenäoliselt oleks see paremini välja kukkunud, kui ma poleks olnud teadlik, et see läbib mu enesetsensuuri ja teiste tsensuuri.?
Dame Stella pärineb põlvkonnast, mille naistelt ei oodatud karjääri, ning 1969. aastal MI5-ga liitudes oli tal vähe selgeid ambitsioone. Millised omadused tema tippu viisid? ?Ta oli väga sarmikas ja efektiivne juht ning inimesed said temaga väga hästi läbi,? ütleb Bickford. ?Ta suutis ka inimestesse objektiivselt suhtuda.?
Dame Stella otsis tööposte, mida varem naistele ei antud. Kõigepealt oli ta luureohvitser, hiljem agendihaldaja. ?Kui arvan, et suudan midagi, tahan võimalust seda teha,? ütleb ta. ?Mulle ei meeldinud töötada inimeste alluvuses, keda ma ei pidanud sama kompetentseks kui ennast. Mul on maalähedane, terve ellusuhtumine, millega võib päris kaugele jõuda, eriti meeste maailmas.?
Taas kord rõhutab ta, et ei tegele mingi kampaaniaga. ?Ma ei ole kunagi olnud feminist selles agressiivses mõttes, millele sõna feminism viitab. Olen alati teadnud, et asju tuleb ajada tempos, mida see struktuur, kuhu kuulud, taluda suudab.?
Kui ta järgmisel kuul saab 70-aastaseks, loobub ta viimasest juhatuse liikme kohast, kuid jätkab koolitustööd.? Ta pühendab aega oma noorele tütretütrele, ?osaliselt sellepärast, et teda polnud kohal, kui ta tütred selles eas olid?.
Ta töötab ka oma järgmise põnevusromaani kallal. Kirjutab oma majas tuulises Põhja-Norfolkis, kus toimus tema esimese jutustuse ?At Risk? tegevus.
Selles kiire tempoga loos süveneb ta luuretöö ebamugavatesse paradoksidesse. Peaterrorist on nii halastamatu mõrvar kui ka traagiline kuju, kelle on armistanud need, keda ta hävitada püüab.
?Me ei suuda kunagi terrorismiprobleemi lahendada, kui me ei mõista ega ürita leida lahendust mõnele põhjusele, mis viivad noori, mõjutatavaid inimesi äärmuslikesse organisatsioonidesse,? sõnab ta.
Just siis, kui ta näib olevat teemasse sisse elamas, lõpetab ta jutu järsult: ?Tegemist on romaaniga. Selle eesmärgiks ei ole polemiseerimine.?
Naiselik tee
Kollegiaalsus, mitte kamandamine ja kontrollimine
?? Dame Stella Rimington, kes on eeskujuks MI6 väljamõeldud juhile M, kelle osa viimastes Bondi-filmides täidab Judi Dench, usub, et mehed ja naised lähenevad juhtimisele eri moel.
?? ?Naised on rohkem valmis asju arutama, nõus kuulama,? arvab ta. ?Ma ei tegele kamandamise ja kontrollimisega, mis on viimase ajani olnud paljudes firmades aktsepteeritud juhtimisstiil. Mina olen palju kollegiaalsem. Kuid ajal, mil ma keskastmejuhiks sain, ei olnud MI5-s moes eriti infot jagada või konsulteerida.?
?? Peadirektoriks saades ei tundnud ta vajadust sekkuda teiste naiste abistamiseks. ?Nende teel ei olnud enam mingeid tõkkeid, nii et nende loomuomased võimed viisid neid edasi. Sel ajal asuti järk-järgult rakendama osalise koormusega tööd ja liikuvaid tööaegu. Minu meelest ei toimunud see minu erilisel algatusel.? Tõendina, et naised on luureorganites oluliseks jõuks, juhib MI5 tööd praegugi naine ? Eliza Manningham-Buller.
?? Dame Stellat häirib Briti valitsuse poolt toetatav initsiatiiv Women Directors on Boards, kus erasektoris kõrgematel kohtadel olevad naised saavad oma mentoriks teiste FTSE100 indeksi firmade peamiselt meessoost tegevjuhte ja juhatuse esimehi. ?Juhtida on võimalik mitmel eri moel,? ütleb ta. ?Panna kamp mehi naisi õpetama ei tundu mulle mõistlik. Äris vajatakse ju ometi erinevaid juhtimisstiile. Me ei vaja kloone.?
