Põlevkivitööstus tegutseb praegu ka Hiinas ja Brasiilias
Jutuainet pakub põlevkivi ilmselgel põhjusel: viimastel aegadel kohati taevaste avarusteni küündida ähvardav naftahind. Lisaks poliitilised kaalutlused – läänemaailm ei soovi sõltuda raskesti etteaimatava käitumisega valitsustest, nagu Iraani või Venezuela omast. Eestlaste kombel põlevkivi elektrijaama katlasse heitmise vastu tuntakse huvi vähem, sest maailmas levinud kivisöejaamade kõrvale teist liiki fossiilkütust söövaid elektrijaamu poleks ju mõtet rajada.
USA energiaministeeriumi läinud aastal mõttekeskuselt RAND Corporation tellitud uuring Ühendriikide põlevkivitööstuse tulevikuväljavaadetest prognoosib, et kõrge naftahinna püsides võiks 30 aasta pärast USA toota umbes kolm miljonit barrelit põlevkiviõli päevas. Seega umbes 15% riigi naftatarbimisest. Uuring nendib siiski, et põlevkivitoodangu “väljavaated on ebakindlad”.
Valus kogemus
Jutt põlevkiviõlist on praeguseni suuresti vaid jutuks jäänud, sest kõigil asjaosalistel tuikab kuklas valus kogemus 1970-ndatest, mil samuti oodati naftahinna jäämist kriisiaegsetesse kõrgustesse. Seepärast sai nii mõnigi, kes liiga lootusrikkalt põlevkiviuuringutesse ja -tehnoloogiasse investeerinud, valusasti kõrvetada.
Kohalikud mäletavad praeguseni musta pühapäevana Colorado linnakest Grand Junctioni 1982. aasta mai algul tabanud lööki, kui Exxon lõpetas ette hoiatamata oma viie miljardi dollarilise põlevkiviprojekti. Üle kahe tuhande linlase jäi töötuks, teiste põlevkiviprojektide sulgudes tabas sama saatus veel 28 000 lähinaabruse elanikku. Põlevkivibuumi najal õitsele puhkenud väikelinnadele oli tegu pea hävitava hoobiga.
Colorado, Utah’ ja Wyomingi territooriumil paiknevad maailma suurimad põlevkivivarud (62–72% kogu maailma ressurssidest), millest saaks toota hinnanguliselt 1,5–1,8 triljonit barrelit õli. Muidugi siis, kogu põlevkivi maapõuest välja toodaks. Reaalselt kättesaadava osa suuruseks hinnatakse 500 miljardit kuni 1,1 triljonit barrelit, seega vähemalt kaks korda enam, kui on Saudi Araabia teadaolevad naftareservid. Võrdluseks: USA tarbib naftat umbes 20 miljonit barrelit päevas.
Wikipedia andmeil loetakse rusikareegliks, et põlevkiviõli tootmise äratasumiseks peab naftahind olema neljakümne dollari piirimail. Umbes sellisena prognoosibki naftahinna tulevikku enamik maailma suuri kütusekontserne. Siiski ei ole asi päris nii lihtne. RAND-i hinnangul tasuks praeguse tehnoloogia juures uue suure põlevkiviõlitehase rajamine ära siis, kui naftabarrel maksaks 70–95 dollarit. RAND prognoosib, et tosina tegutsemisaasta järel peaks olema võimalik alandada tootmiskulu 35–48 dollarini barrelilt, hiljem veelgi madalamale. Naftahiiglane Royal Dutch Shell aga väidab, et kontserni arendamisjärgus maa-aluse utmise tehnoloogia kasutamisel suudab põlevkiviõli konkureerida ka naftaga, mis maksab umbes 25 dollarit barrel.
Ammu kasutusel
Põlevkivi on maailmas kütusena kasutatud juba ammu. Põlevkiviõli esmavalmistajaks peetakse SŠoti keemikut James Youngi, kes 1847. aastal valmistas kivisöest valgustusõli, määrdeõli ja vaha. Peagi kolis ta Edinburghi, mille lähistelt leiti tollal põlevkivi. Sealsamas avas ta ka 1857. aastal põlevkiviõlitehase. SŠotimaise põlevkiviõlitööstuse hiilgeaeg oli möödunud sajandi esimesel kümnendil, mil maailma nõudlus õli järele aina kasvas. Kasulik kõrvaltoode oli ka utmisprotsessi käigus tekkinud ammooniumsulfaatväetis. Esimese maailmasõja paiku Araabia poolsaarel valla keeratud kraanidest väljapursanud odav nafta viis aga põhja enamiku põlevkiviõlitootjaid. Viimane tilk põlevkivist pärinevat õli valmis Šotimaal 1962. aastal.
Väikest viisi on põlevkiviõli tootmise vallas nokitsetud teisteski riikides. Austraalias kaevandati aastatel 1862–1952 neli miljonit tonni põlevkivi. Siis lõpetas aga valitsus kaevandamise toetamise. Viimastel aastakümnetel on naftafirmad küll aeg-ajalt põlevkivivarude vastu huvi tundnud, kuid praegu asuvad kõik sealsed projektid siiski varjusurmas.
Brasiilias on põlevkivist valmistatud õli alates 1935. aastast, küll üsna väikeses koguses. Hiinas Fushuni lähistel tegeletakse tasapisi põlevkivi kaevandamisega alates 1920-ndatest. Samas asub ka põlevkiviõlitehas ning kavandamisel on teinegi. 2002. aastal toodeti seal 90 000 tonni põlevkiviõli.
Põlevkivi leidub mitmesugust
•• Põlevkivi leidub maailmas pea saja riigi alalt. Vanimad maardlad tekkisid 450–500 miljonit aastat tagasi (näiteks Eestis ja Siberi kirdeosas), osa pärineb aga ka uusaegkonnast (näiteks USA Green Riveri piirkonnas või Hiinas Fushunis, mis on vastavalt 50 ja 20 miljoni aasta vanused).
•• Põlevkivi erineb maailma eri punktides suuresti, peaasjalikult orgaanilise aine kerogeeni, tänu millele põlevkivi põleb ja millest õli toodetakse, sisalduse poolest. Eestis leiduv kukersiit kuulub nii orgaanilise aine sisalduse (30–35%) kui ka õlisaagise (20–30%) poolest maailma parimate sekka.
•• Põlevkivi kvaliteet sõltub olulisel määral ka kerogeeni koostisest, kuhu kuulub süsinik, vesinik, hapnik, väävel ja lämmastik. Vesinikurikkamast kerogeenist, nagu näiteks kukersiit või USA Green Riveri põlevkivi, saab utmisel rohkem õli (65–70% orgaanilisest ainest), suur hapniku-, väävli- või lämmastikusisaldus aga vähendab õlisaaki (20–30%).
