2015. aastal Eestis majanduse arendamisest palju ei räägitud. Poliitikute tähelepanu oli pagulaskriisil, kooseluseadusel ja muudel poliitiliselt tundlikel teemadel. Koalitsioonilepingu täitmiseks mõningad maksumuudatused tehti, aga selles on majandusringkondades suuresti üksmeelele jõutud, et väikesed maksumuudatused Eesti konkurentsivõimet ei mõjuta.

Majandusarengu kitsaskohti ei muuda aktuaalsemaks ka hea seis tööturul. Kasvanud on nii tööl käivate inimeste arv kui keskmine palk. Kuna tööealine elanikkond on Eestis piiratud ja aastates pigem kahanev ning tootlikkus töötaja kohta pole kahel viimasel aastal kasvanud, on nii hõive- kui palgakasvu lagi peagi käes.

Pikemas perspektiivis on eestimaalaste sissetulekute suurenemiseks ainus võimalus tootlikkuse kasvatamine. Eestis on palju räägitud, et tuleb toota kallimaid asju ja pakkuda nutikamaid teenuseid. Valdav osa ettevõtteid saavutavad seda järk-järgult, uusi asju katsetades ja teadmiste kasvades.

Tööle tuleb väärtus luua

Ei ole nii, et otsustan homsest hakata NASAle allhanget tootma ja nii lähebki. Selleks, et sinna jõuda, tuleb samm-sammult oma tööle väärtust luua, kvaliteeti parandada ja turul usaldust võita. Üksi toimetades on seda raske teha.

Selleks, et suuremat lisandväärtust luua, tuleks väheneva elanikkonna tingimustes jätkuvalt rohkem inimesi majandusellu kaasata, olemasolevat tööjõudu hariduse ja täiendõppe kaudu väärtuslikumaks muuta ning töökäsi (ja –ajusid) välismaalt siia meelitada. Kõike seda on oluliselt lihtsam saavutada suuremates linnades või vähemalt suuremate linnadega seotult. Eesti kontekstis tähendab see ennekõike Tallinna poole vaatamist.

Suure osa eestlaste jaoks on Eesti ühiskonna ideaal kusagil 1930tes: maaelu peab õitsema ja Eesti peaks olema asustatud pea igas nurgas. Maavaldade elanike arvu vähenemist nähakse reeglina negatiivses toonis.

Aga mis oleks kui mõtleks teistpidi – mida rohkem inimesi suurematesse asulatesse suundub, seda parem neile endile ja parem ka teistele eestimaalastele. Osa inimesi on enda jaoks seda juba otsustanud – et enda elu paremaks ja huvitavamaks muuta, tulebki aeg-ajalt midagi uut ette võtta, tihti ka elukohta vahetada.

Rohke Debelaki libauudistest on meeles üks geniaalne pila, mille sisu on lühidalt järgmine: „Valitsus otsustas regionaalpoliitilise sammuna lihtsustada alkoholi kättesaadavust. On aru saadud, et alkohol aitab inimesi maal hoida. Nimelt tekib inimestel just kaine peaga igasuguseid ideid ja et neid realiseerida, liiguvad nad paratamatult linnadesse“. Mõneti on Eestis valitseva suhtumise sisu natuke sarnane – hoida inimesi maal, kuigi see neile endile kasulik pole.

Maal elada on ju vahva. Aga ilmselt on maal veel parem, kui linn on lähedal. Sest kaugel külas elades ei ole kõik kaasaja inimeste seas soovitud hüved ühtviisi lihtsalt kättesaadavad.

Linnades on lihtsam tööd leida ja töiselt aktiivne olla. Samuti on linnades suurem tõenäosus lastel hea haridus saada.

Tallinn ei ole viimasel ajal Eesti majandusarengut vedanud

Eesti majandusedu seisukohalt on Tallinnal ja vähemal määral ka Tartu ja Ida-Virumaa linnadel kandev roll. Ligikaudu 4/5 otseinvesteeringutest Eestisse on tehtud Tallinna ja Harju maakonda. 2014. aastal loodi 65% Eesti sisemajanduse kogutoodangust Harjumaal ning Harjumaa SKP inimese kohta moodustab 143% Eesti keskmisest.

Selles ei ole midagi eriskummalist isegi maailma ühe võrdseima riigi Soomega võrreldes, kus Helsingi ümber paikneva riigi rikkaima maakonna Uusimaa SKP inimese kohta moodustab 130% riigi keskmisest.

Arvestades, et Soomes on rahvarohkeid maakondi enam ja Soomes on sissetulekute ümberjaotamist Eestiga võrreldes rohkem, pole Harjumaa suhteline rikkuse tase Eestis sugugi proportsioonist väljas.

Kui aga vaatame SKP muutusi lähemalt, siis selgub, et suhtes Eesti keskmisega on Harju maakonna SKP inimese kohta hoopis kahanenud.