Poliitiliselt korrektselt on raske sündimust suurendada
Mõte, et sündimust saaks suurendada, kui võtta inimestelt lootus saada pensioni, pole uus, aga seda kaldutakse pidama poliitiliselt ebakorrektseks. Nii pole Euroopa riigid hakanud selle järgi oma pensioni- ja maksusüsteemi ümber korraldama – näiteks pannes pensioni või maksude suuruse märgatavasse sõltuvusse laste arvust.
Itaalia majandusteadlaste Vincenzo Galasso, Roberta Gatti ja Paola Profeta riikide võrdlusel põhinev analüüs aga näitab, et selle põhimõtte rakendamine võiks mõjuda hästi. Nimelt näitab analüüs, et võimsama pensionisüsteemiga kaasneb üldiselt ka väiksem sündimus. Kõige suurem on sündimus aga maades, kus kapitaliturgu, mille kaudu saaks tulevikuks säästa, pole sisuliselt olemas – lapsed on seal enam-vähem ainus viis, mille kaudu oma ressursse tulevikku üle kanda. Galasso, Gatti ja Profeta nõustuvad varasemate uuringute järeldustega, mille väitel umbes pooltes arenenud riikides aja jooksul aset leidnud sündimuse vähenemist saab seletada pensionisüsteemi kasvuga.
Üks teine hiljuti avaldatud uurimus viitab samuti, et laste saamine on suuresti seotud materiaalsete kaalutluste ja tingimustega. Nimelt vähenes sündimus 1930. aastatel ka sõjaeelses Euroopas ja USA-s. Hiljem, 1950. aastatel aga toimus USA-s ja paljudes Euroopa maades beebibuum – suur hüpe sündimuses, mis kestis 1960. aastate lõpuni.
Matthias Doepke, Moshe Hazan ja Yishay D. Maoz väidavad, et sündimusbuumi põhjuseks olid noorte meeste ja noorte naiste ebavõrdsed võimalused tööturul. Noortel meestel oli sõjajärgses kiiresti taastuva majandusega Euroopas lihtne kindlat tööd leida. Naistele pakuti samal ajal vaid traditsioonilisi naiste ameteid – näiteks tööd sekretärina või jaekaubanduses. Mitmel maal tehti naiste töötamisele takistusi koguni seadustega, näiteks mõnes Saksamaa osas nõuti naisõpetajatelt veel 1950. aastatel ametist loobumist, kui nad abiellusid.
Noored versus vanemad naised
Muidugi oli naiste töötamisele takistusi tehtud ka enne beebibuumi. Beebibuum tekkis, kui naistele pakutavatele töökohtadele hakkasid pärast sõda erinevalt varasemast kõrvuti noorte vallaliste naistega konkureerima ka vanemad naised, kelle mehed olid sõjas hukkunud. Muu hulgas olid nad sõja ajal saanud töökogemuse, mis seadis neid endast nooremate ees tööturul eelisseisundisse. Nii jäi noortele vallalistele naistele peale abiellumise ja laste sünnitamise vähe eneseteostusvõimalusi. Nad hakkasid abielluma tavalisest pisut varem (pere loomiseks materiaalselt valmis mehi tänu majandustõusule jätkus) ja jõudsid enne viljakast east välja jõudmist sünnitada palju lapsi.
Selles loos peitubki suurem osa beebibuumi saladusest, väidavad Doepke, Hazan ja Maoz. Nad tõestavad oma väidet sellega, et beebibuum oli kõige võimsam riikides, kus sõja ajal kasutati kõige enam naistööjõudu ja vanemate naiste tööhõive kasvas pärast sõda kõige rohkem.
Praegustes tingimustes on seega võimatu samasugust beebibuumi esile kutsuda, sest praegu on sugudevahelise ebavõrdsuse asemel ideaaliks ja eesmärgiks hoopis võrdsus. Loo alguses märgitud meetoditele – pensioni ja maksude laste arvust otsesesse sõltuvusse seadmisele – vaataks suur osa läänemaailma arvamusliidreid ja poliitikuid ilmselt samuti viltu.
Poliitiliselt korrektseks lahenduseks peetakse praegu naistele töö ja sünnitamise/lastekasvatamise ühitamiseks heade tingimuste loomist. Pilk Euroopa väiksena püsivale sündimusele ütleb, et need meetodid – n-ö 21. sajandi mudel – ei toimi veel korralikult ja võib-olla ei hakkagi toimima.
