Andres Tarand
Seisukoht
Olen sunnitud alustama kõrvalisest. Nimelt iseloomustas Riigikogu liige Villu Müüripeal mind eelmisel põllumajanduse arutlusel kui koledat kuju, kes soovib niigi paljad talupojad riisuda puupaljaks.
Tsiteerin: "Siit puldist soovitas hr Tarand maamehe metsast peaaegu lahutada."
Ma ei ole kuskil kunagi rääkinud, et talupojad ei peaks saama endale metsa või metsamaad, ega ole ka kunagi protesteerinud juba väljamõõdetud metsatükkide talupoegadele andmise vastu. Kõik, millest ma seoses maareformi piiratud enampakkumisega rääkisin, oli kasvava metsa viis korda odavamast andmisest, kui metsakorralduse hinnad seda määravad. Ei ole vaja kuigi arenenud kujutlusvõimet, et luua endale pilt, mis metsade jagamisel tegelikult lahti läheb: viis korda odavamalt raieküpse metsa kättesaamine avab laialdased võimalused ametnikega "kauplemiseks", noorendiku saamine ei tähenda üldse kiiret majanduslikku tulu.
Teine oluline ebakoht valitseb rahvusliku loodusvara jaotamises ühe grupi huvides ja seda naturaalselt, mitte eelarvelise ümberjaotamise kaudu, teisisõnu - tüssates, pugedes maareformi piiratud enampakkumise sildi taha. Meil on talunike kõrval hulk teisi hädalisi (arvatakse, et 80 protsenti rahvast), kellel on kohe üht-teist juurde vaja (näiteks üürnikud või noored pered, teised väikeettevõtjad, kaitsejõud või koolimajad jne). Nende kõigi vahel läbikaalutud tulude jaotamiseks me Toompeale kokku kutsutud olemegi.
Kellele koor, kellele lõss
Selge, et osaliselt toimub see metsa kui loodusvara kulul, aga mitte nii, et talunikele mets, kaevuritele põlevkivi, loodusteadlastele fosforiit ja minu poolest, esimeestele turvas. Ma ei suuda leida ühtegi argumenti, miks linnas elav kodanik ei võiks omandada metsa, nagu see kõikjal ümberringi praktiliselt ongi. Eelise andmine, et meie lakume koore ja teised joogu lõssi, ei tohiks rahuldada ka meie talunike ausat enamikku.
Ehk toon välja veenvama argumendi: rahuldan nimelt isiklikult kui maaelanik, kui talunik, piiratud enampakkumise nõudmised, kuid ei lähtu kriteeriumist: kui ise metsa kätte saan, on Eesti elu korras.
Minu meelest on viimaste aastate põllumajandusteemat üldiselt iseloomustanud väljamõeldud vaenlaste otsimine, parteipoliitiline ülepingutamine alates punaparunite aunimest kuni wunderkind Laarini, kes olevat lasknud põllumajanduse põhja.
Valimiseelne kära on nähtavasti paratamatu ja kui sellele järgnevalt pooltki lubatust ei juhtu, taipab rahvas tõde mõne aja pärast nagunii. Aga valimiste vaheajad oleks küll saanud juba hulk aastaid sisustada konstruktiivsema tööga, kui seni näha on olnud.
Päevapoliitiline demagoogia on kõige enam häirinud lähtumist realiteetidest. Ka minu küsimusele, kas on tehtud võrdlevat analüüsi põllumajanduspoliitikast, vastas maaelukomisjoni esimees Ants Käärma, et põhjalikku analüüsi pole tehtud. Aga ikka teavad masendavalt paljud poliitikamehed, kelle keres see kuri vaim peitub.
Küsigem, mis maal endisest sotsialismileerist on põllumajandus õitsval järjel? Võib-olla oleks võrdlus Venemaa või Ukrainaga kohatu, võib-olla Rumeenia ja Bulgaariaga küsitav. Aga mis häda on seda teha Leedu ja Lätiga? On ju kõik muu olnud meil üsna sarnane, ainult põllumajanduspoliitika erinev. Liiduvabariikidena oli kõigil kolmel kohustus varustada Moskvat ja Leningradi toiduga, mis tekitas sigaduslikud farmid ja mitmesugust saasta. Kõik tugines juurdeveetaval odaval energial (nii naftaproduktid kui jõusööt). Sellepärast oli ka toodangulangus Baltimaades teravam kui rahvademokraatiamaades.
Kui keegi kujutab ette, et ta oleks toonud või tooks edasi sisse põllumajanduse aluseks olnud odavat energiat, on see tõesti tähelepanuväärne poliitik, sest ta ei ole märganud, et Nõukogude Liitu tükkis kõige oma= tagaigatsemisväärse (?) majanduspoliitikaga enam ei ole.
Mis aga juhtus Eestis, Lätis ja Leedus põllumajandusega Nõukogude impeeriumi varisemise järel? Analüüsi ei ole. Tean ainult, et Laari valitsuse lõpuks sai Eesti keskmise palga eest osta põhilisi toiduaineid veerandi või kolmandiku jagu rohkem kui Lätis või Leedus. Tean ka, et 1992. aasta oktoobrist 1995. aasta aprillini kasvas Eestis reaalpalk 1,4 korda. Iseasi on, kuidas ta sisemiselt jaotus.
Kas kõik see, mis annaks pildi poliitika edukusest või ebaõnnestumistest on riiklik saladus, parteiline saladus või lihtsalt ei huvitagi nn maapoliitikuid?
Sügavmõtteline vaikimine
Perspektiivitundetust päevapoliitilisest häälekusest, mõnel juhul ka näiliselt sügavmõttelisest vaikimisest, ei tõuse maaelanikel mingit tulu. Selle all on tublisti kannatanud riigi korraldada olevate alade ajagraafik, usun isegi, et mitme aasta võrra. Need alad on: turukonjunktuuri uurimine ning informatsiooni levitamine sellest, nõuandevõrgu tõhus tegevus koos informatsiooniga maaelu tulualade mitmekesisusest, laborite sisustamine ning rahvusvaheline kontroll konkurentsivõime tagamiseks. Mäletan, et kolm aastat tagasi ühel nõupidamisel põllumajandusministeeriumis need "seemned" veel hästi ei "idanenud" - siis olid päevakorras subsiidiumid ja kaitsetollid. äärmiselt võõrastavalt suhtuti siis ka vajadusse arutada põllumajanduse arengukava Riigikogus.
Niipalju analüüsimata, kuid siiski kaljukindlalt vääraks kuulutatud põllumajanduspoliitikast. Põllunduse tegelikud väljavaated Eestis on hoopiski rõõmustavamad. Selle eest hoolitsevad maailmaturu tõusvad teraviljahinnad usutavasti pikema aja jooksul ning soodsad kliimamuutused veelgi pikema aja jooksul. Ei tasu siiski unustada, et esimesel pilgul soodne võib kiiresti osutuda oma vastandiks, kui ikaldused mujal tekitavad poliitilisi pingeid, migratsiooni ja muud ohtlikku. Aga siit viib tee põllumajandusest välispoliitikasse.
Andres Tarand on Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni esimees
